Saatejuht segas saate normaalset vaatamist
Telearvustus

«5 aastat hiljem». Roald Johannson ja Märt Avandi

FOTO: Marion Pettai / Kanal 2

«Viis aastat hiljem» on ohtlik ettevõtmine mitmes mõttes. Oli ka mulle vaatajana, sest kruvis ootused kõrgeks ja pettumus oli kiire tulema. Ehkki püüdsin end jõuga teleri ees hoida, sest stuudios oli ju siiski Märt Avandi - andekas näitleja ja eluvalukogenud inimene, kelle päris oma mõtete (mitte lavateksti) kuulamine on kosutav ja arendav.

«Viis aastat hiljem»
Kanal 2, reedeti kell 20.30

Avandi ja teised persoonid, kes saatesse «Viis aastat hiljem» sõeluti, ongi tegelikult ainus põhjus, miks seda saadet vaadata tahetakse. Just nende persoonide pärast tuleb stuudiosse kohale publik, kel nii avaneb muuhulgas ka võimalus näha seda, kuidas üks telesalvestus valmib. Saatejuht ei ole siinkohal seega esmatähtis. Ent on ainus, kes võib oma sõnavaliku ja lauseehitustega saate normaalset vaatamist segada. Antud juhul nii täpselt juhtuski. Ja see ehmatas mind.

Roald Johansson on kahtlemata nähtus telemaastikul. Ikkagi ETV ja «Pealtnägija». Mees, kes teinud nii palju erinevaid intervjuusid ja kel seega kogemusi peaks jaguma. Ent vajaka millestki ometi jääb. On see vähene taustateadmine, mille oleks saanud persooni varasemate intervjuude lugemisest või pigem elementaarne lugupidamine, mida siiski ennekõike vahendaja, nö statiivi rollis olev saatejuht ei tohiks sinatamise ja semulikkusega vaatajalt ära võtta (ka stuudios istub eakam publik).

Otse-olustikus vestluse juhtimine paneb muidugi ka kogenuma tegija proovile. Rääkimata videolugude autorist, kelle nähtavalt tugevaim külg ongi olnud seni montaažilaud ja täpseks lihvitud vahetekstid. Ent vestlussaate juhtimine erineb üsna oluliselt mistahes muu (videolõigu)saate juhtimisest. Peamiselt selle poolest, et tuleb rohkem kuulata. Ja mitte niivõrd seda, mida persoon sulle ütleb, kuivõrd rohkem isegi seda, mis ridade vahele jääb.

Saade ise on üsna tempokaks kokku monteeritud, publik on kahjuks aga liiga ehmatanud olemisega ja vist ka liiga lähedal vestlejatele - elevust ja kaasaelamist hoitakse kiivalt endi sees peidus. Ent telesse kutsutud publikul on ju selgelt vastupidine roll.

Omamoodi miinusena toimib ka mitme tagasivaatava intervjuukatke puhul kõrvu kostev kaadritagune naishääl. Muidugi ma tean, et see on kolleeg, ajakirjanik Kärt Anvelt, kes viis aastat tagasi kõik esmased intervjuud tegi. Kuid miks nii? Mis sai viie aasta jooksul saate algsest ideest ja miks vahetati tegijaid? Miks tehti stuudiole selline kujundus, mis, nagu rahvas juba räägib, on liialt trallitav taolise tõsisema jutusaate tarvis.

Kohati ootasin ka pildilises plaanis muutust. Näiteks kui Avandi rääkis oma pere kõige kriipivamast kogemusest, oleksin tahtnud tänast Märti näha suuremas, mitte ekraani all-ääres väiksemas plaanis. Sest vaid tema teab ju, mida tegelikult tol intervjuu andmise hetkel tundis. Hetkel, mil kodus peeti ühe poja sünnipäeva ja teise poja diagnoos oli just poolteist kuud vana. Ning see emotsioon oli mehe näos just nüüd ka selgelt, ent vaataja jaoks teenimatult väiksena näha. Eriti kui mõelda, et just sellistele emotsioonidele see saade üles on ehitatud.

Mis saab saatest aga edasi? Ehk läheb paremaks. Ennekõike saatejuhi hoiak ja stuudioseltskonna meeleolu. Ehk kohanevadki kõik. Hetkel tundub küll, et valitud persoonide hulgast soovin vaadata veel vaid ühte saadet.

Tagasi üles