Lahkus eesti varietee grand old man Filmimees Manfred Vainokivi meenutab

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kalju Saareke, aasta on 2012.

FOTO: Raigo Pajula

In memoriam. Kalju Saareke 15. VIII 1926 – 20. IX 2015

«Mina näiteks ei ole kunagi ennast varieteetegijaks pidanud. Loomingulist rahuldust saan ma ainult Estoniast. Kunagi üks ajakirjanik kirjutas, Kalju Saareke tantsis kusagil tagareas kändu. No nii hull see asi ikka ei ole, eks ma tantsisin ikka kõige raskemaid osi. Ma ei olnud muidugi mingi prints. Printsid olid ikka ilusamad, pikemad, andekamad. Miks inimest tema eluajal ei märgata, miks temast alles peale surma räägitakse. Nüüd küll ülistatakse ja tantsitakse minu tantse. Miks neid siis ei märgatud, kui ma noor olin? Teatriliidus kõverdatakse suud, kui kuuldakse varieteest. Varietee on alaväärne. Publik tuleb ja plaksutab. Võim vaatab mööda.»

Vaatan poolelioleva, Kalju Saarekesest rääkiva portreefilmi materjali.

2015 talv, proov Virus. Kalju on heas vormis. Näitab ette, kuidas tantsima peab, seletab, väsib, istub, aga alla ei anna.

2015 kevad. Kalju ilmub proovi rulaatoriga. Oli kodus kukkunud, külg teeb valu.

Nädal hiljem.

27. märts. Teatri aastapreemiate üleandmine, Kalju Saareke peaks andma kätte tantsupreemia. Ei anna. Kalju on haiglas.

21. juuni. Käin haiglas Kaljut vaatamas. Kalju lubab sügiseks vormi saada. Uus tantsunumber mõlgub meeles. On mures filmi pärast. Vedasin teid alt, peate ise vaatama, kuidas edasi, ütleb ta.

15. august, Kalju Saarekese 89. sünnipäev. Jäi käimata, piinlik lugu.

20. september, Kalju sõnad on saanud uue tähenduse.

Edasi räägivad teised.

Tagasi üles