Seeditav kontsentraat megakunstnik Kiwast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vaataja uudistamas Kiwa läbimurdeteost "Lollipopi fiktsioon"

FOTO: Kristjan Teedema

Kiwast kirjutamise mõte tundus mulle esialgu väga ambitsioonikas. Minu senised kokkupuuted kunstniku loominguga piirdusid tema esinemistega üksikutel EKKMi näitustel, ;paranoia raamatuesitluste külastamise ja KKEKi videoarhiivis surfamisega.

Juba neist põgusatest kokkupuudetest piisas, et luua minu peas kuvand mitte ainult mitmekülgsest, vaid ka väga vastandlikust kunstnikust. Kiwa tugevaid žeste saadab üdini usutav enesekindlus, mis panustab jõuliselt kunstnikule nii vajalikku salapärasesse aurasse.

Eriti tänuväärseks materjaliks osutus näitusega kaasnev kataloog, mis koosneb kunstniku ja kuraatori esseedest. Esimene hõlmab trükise kogumahust pea kolmveerandi ning pakub lisaks autobiograafilisele väärtusele ka subjektiivset, aga seejuures tugevalt isikupärast ja kaalutletud pilku Eesti kunsti- ja kultuuriskeneele perioodil 1996–2015. Terakese soolaga võttes võiks selle paigutada samale joonele biograafiatega stiilis Mihkel Raua «Musta pori näkku» või Heinz Valgu «KuKu klubi kuldsed aastad». Kataloogi teine pool, kuraatori sõnavõtt, toimib eeskätt kunstiteadusliku õigustusena, mis avab varaste üheksakümnendate konteksti ning paigutab Kiwa mitmekülgse kunstnikutee oma kohale Eesti lähimineviku kunstiajaloos.

Tagasi üles