Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/06/7550375t1hb9e9.jpg)
/nginx/o/2015/09/23/4520119t1h2423.jpg)
Olen alati mitme käega poolt, kui eesti keelde tõlgitakse häid mitteulmelisi noorteraamatuid. Praegu paistab nende esirinnas troonivat John Green, kellel on eesti keeles ilmunud ka raamatud «Otsides Alaskat» ja «Süü on tähtedel». Kui mõnda aega tuli tõsielulisi noortekaid tikutulega otsida, on nüüd asi juba lihtsam, kuigi palju pole neid ikka. Selles suhtes on «Paberlinnad» kõhklematult tervitatav. Tegu on igati lõbusa ja samas eluküsimusi tõstatava raamatuga.
Iseasi, kui paljudele Eesti noortele on hingelähedased samad probleemid mis Ameerika jõukatele äärelinnanoortele. Eestis sääraseid äärelinnu veel ei ole ja kuigi need on ehk võrreldavad mõne väikelinnaga, kujutan ette, et olukord on siiski päris erinev. Näiteks ei ole siin võimalik 16-aastaselt omaenese auto ja loaga mitmesajakilomeetrisele autoretkele minna. Üksi põgenemine oleks ühel tüdrukul palju raskem, kulukam või ohtlikum ning vähem glamuurne, kui selleks näiteks ühistransporti kasutada. Neljakesi talle järele kablutada oleks vahest veel raskem.