Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/09/25/4525971t1h097f.jpg)
Üks mu lemmikfilme sellest sajandist on olnud ameerika matemaatiku, nobelist John Nashi elust jutustav ja mitu Oscarit teeninud «Piinatud geenius». Sellest, kuidas mees võitleb teda vaevavate deemonitega. Igas kultuuris on loojaid, kelle anne põletab neid kuni kurnamiseni seestpoolt ja kelle eriline kiirgus sõna otseses mõttes kütkestab nende lähedasi ja sõpru. Pärast surma saavad neist legendid.
Imelapsena 1963. aastal eesti kirjandusse astunud ja hiljem, Viivi Luige sõnul teatrit tegevaks kirjanikuks hakanud Mati Unti võib samuti pidada seesuguseks säraküünlaks, nagu neid eesti kultuuriloos varemgi, aga ka Undi kõrval tema enda ajas on olnud. Mõtlen kas või Juhan Viidingut, Evald Hermaküla, Vaino Vahingut, kes Undigi ellu kuulusid samasuguste (ennast) kõrvetavate tõrvikutena.