Meie enda «piinatud geenius»

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Unt.
Mati Unt. Foto: Erakogu / «Unditund»

Üks mu lemmikfilme sellest sajandist on olnud ameerika matemaatiku, nobelist John Nashi elust jutustav ja mitu Oscarit teeninud «Piinatud geenius». Sellest, kuidas mees võitleb teda vaevavate deemonitega. Igas kultuuris on loojaid, kelle anne põletab neid kuni kurnamiseni seestpoolt ja kelle eriline kiirgus sõna otseses mõttes kütkestab nende lähedasi ja sõpru. Pärast surma saavad neist legendid.

Imelapsena 1963. aastal eesti kirjandusse astunud ja hiljem, Viivi Luige sõnul teatrit tegevaks kirjanikuks hakanud Mati Unti võib samuti pidada seesuguseks säraküünlaks, nagu neid eesti kultuuriloos varemgi, aga ka Undi kõrval tema enda ajas on olnud. Mõtlen kas või Juhan Viidingut, Evald Hermaküla, Vaino Vahingut, kes Undigi ellu kuulusid samasuguste (ennast) kõrvetavate tõrvikutena.

Undi viimaseks lemmiknaisnäitlejaks jäänud Maria Avdjuško püüab mahutada ühte tundi kogu Undi elu, abiks fotod, filmikaadrid kuuekümnendate põlvkonna «tormist ja tungist», Undi Mustamäe-salongist, sekka varasemad intervjuukatked Undi endaga. Filmi teljeks on siiski intervjuud Maimu Bergi, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Kalju Komissarovi, Arvo Valtoni, Joel Sanga, Ingo Normeti, Kersti Kreismanni ja Viivi Luigega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles