Aja auk. Kanada nipernaadilik preester

Leonard Cohen Foto: Kuvatõmmis

8. oktoober 1995. Lõuna-Eesti kauge nurk Varstu. Lähisuguvõsa hilisel kartulivõtul minu noorema lelle juures. Päästeaktsioon kartuses, et mugulad jäävad tulevasse lumme. Õhtuks on operatsioon õnnestunud, ning kergemalt ohkav onu paneb koduköögis teda ümbritsevatele gurmaanidele mängima kasseti. «See on Kanada Võssotski,» sõnab onu, «ta laulab meile palju armastusest ja sõjast.» Esmaspäeval sai Leonard Cohen 81-aastaseks.

Jumal selle vaieldava võrdlusega Vladimir Võssotskiga, aga see juhuslik sügisõhtu oli esimene võluv tutvus Kanada rikkaliku muusikasalvega. Ees ootasid kohtumised Neil Youngi, Arcade Fire'i ja kõiksugu keeruliste nimedega vahtralehemaa mürabändidega. Palang, mis on loodetavasti sama kauakestev kui Leonard Coheni sõnavaldav lauljakarjäär.

Montreali rahvaste sulatusahjus kasvanud juudipoiss ei plaaninud alul vaevarikast muusikukarjääri, vaid tahtis tegeleda vaevarikka sõnakunstiga. See tõi küll esmalt menu kriitikute seas, aga majanduslikku õnne õuele ei tulnud. Seega New Yorki, äkki õnnestub miskit lauluga saavutada. Õnnestus, vastu ootusi.