• Minus puudub soolikas, mis seaks nahavärvi või rahvuse inimlikkusest tähtsamaks.
  • Lavastamisest Eesti Draamateatris: kunsti võiks rohkem teha ka suurtel lavadel.
  • Teatril on võime tekitada emotsioone, seega võiks mõelda, miks sa seda teed.
  • Ma ei suudaks iial teha aastas kolme tükki, mul lihtsalt pole nii palju ideid.

Juhan Ulfsak

FOTO: Toomas Tatar

Kuidas olla inimene? Aga hea inimene? Neile küsimustele otsivad vastust sõja eest põgenenud intellektuaalid Veiko Õunpuu uues mängufilmis «Roukli», kus teeb suurepärase rolli  Juhan Ulfsak. 

«Ma ei otsi praegu uut sooja kohta või pesa. Tegelikult on mu pesa siin. Naudin seda, et teen erinevaid asju,» tunnistab Juhan Ulfsak Von Krahli teatri suitsunurga rohelisel diivanil istudes.

On esmaspäev, kell on pool üheksa õhtul ning just on lõppenud Krhali nn vana bändi lavastus «Budapest». «Hästi läks,» vastab Ulfsak küsimusele, kuidas etendus vastu võeti. Mõni minut tagasi kohvikusse kastnud tugev aplaus ja saalist väljunud publiku näod kinnitavad nätleja hinnangut. «Budapest» on tõesti lahe lavastus, soovitan. 

Kuigi intervjuu tõukub Veiko Õunpuu uuest mängufilmist «Roukli», kus kandvat osa mängib Juhan Ulfsak, peatub me vestlus ka kahel 2015. aasta intrigeerival teatrisündmusel: teatri NO99 osalemisel Avignoni teatrifestivalil ning 29. novembril Eesti Draamateatris esietenduval Juhan Ulfsaki lavastusel «Kaart ja territoorium», mis põhineb kõige kõmulisema prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi romaanil.

Tellijale

Sa tegid Veiko Õunpuu filmis laheda rolli. Millest «Roukli» räägib?

Ühe tähtsa teemana kindlasti piirsituatsioonides inimeseks jäämise võimalusest.