Inimsipelgate surm maailma katusel

Tõus Everestile on karm, aga tagasi koju ei pruugi üldse pääseda.

FOTO: www.outnow.ch

Film «Everest» valab kunstilisse vormi 1996. aasta 10. ja 11. mail toimunud traagilise õnnetuse, kui maailma kõrgeima mäe tippu vallutada püüdes hukkus kaheksa inimest. Filmi kõige tugevam külg on just fantastiline operaatoritöö ja montaaž, mis annab ka lauskmaamardikale aimu kõrgmäestiku ilust.

«Everest» 2015

Režissöör: Baltasar Kormákur

Osatäitjad: Jake Gyllenhaal, Josh Brolin, Jason Clarke, John Hawkes, Keira Knightley, Robin Wright, Ingvar Eggert Sigurðsson, Charlotte Bøving, Sam Worthington, Emily Watson, Michael Kelly, Elizabeth Debicki
Kinodes alates 25.09

Mul tõuseb siiamaani kananahk ihule, kui meenutan filmis nähtud (vaatasin Kosmos IMAX 3D-d) kaadreid järskudest lumistest kaljuseintest, millel kirevates jopedes alpinistid näisid kui värvilised nööpnõelapead jääkaru kasukal. Eestlane Andras Kaasik, kes tõusis Everesti tippu 2011. aastal, kinnitas, et filmimehed on oma ülesandega hästi hakkama saanud. Just selline tunne ongi kõrgmägedes (vt Kaasiku kommentaari kõrval).

Mis puudutab mäetippu püüdlevaid inimsipelgaid, siis nende lugu ei joonistu sugugi nii teravapiiriliselt välja. Narratiiv killustub poole tosina tegelase ümber ning nende taustalood ja motivatsioon tipu ründamiseks kuvatakse vaatajale filmi esimeses kolmandikus. Hiljem ongi see keeruline, nii näitlejatele kui filmivaatajale. Olustikust tingituna on tegelaste näod kaetud karvaste kapuutside, kaitseprillide ja hapnikumaskidega. Katsu sa niiviisi näidelda. Vaataja peab aga meelde jätma, mis värvi jopet keegi kannab, et selgust saada, mis siis summutavas lumetormis tegelikult juhtub. Jason Clarke ja Jake Gyllenhaal on küll staarid, aga maskis mängimine paneb näitleja võimetele filtri vahele.

Aga mis siis juhtub? Köisi, mille olemasolu eeldati, ei ole, varutud hapnikuballoonid on pooltühjad, aga filmi järgi on kõige põhilisem inimlik faktor. 1990. aastate alguses hakkasid kaks firmat, Adventure Consultants ja Mountain Madness pakkuma kõrgmäestikuturismi. Jõukatele harrastajatele pakuti mehise raha eest võimalust tõusta maailma katusele.

Silmapaistvate alpinistide, vastavalt Rob Halli ja Scott Fischeri juhitud firmade vahel valitses muidugi konkurents. Tõsi küll, selline sõbralik, aga ikkagi. Mõlemal olid oma hästimaksvad kliendid – pilet maailma tippu maksab filmi andmetele toetudes üle 60 000 dollari pluss ebainimlikud pingutused inimvaenulikus keskkonnas.

Nüüd pole enam Sir Edmund Hillary ja Tenzing Norgay ajad. Nüüd paneb asjad paika konkurents. Kui ilm annab mäeletõusuks põgusa ajaakna, siis selle asemel, et üksteist toetada, hakkavad mägironijate grupid vaidlema, kellel on eesõigus esimesena tõusta.

Filmis on tunda kriitilist nooti kommertsalpinismi teemadel. Baaslaagris, enam kui 5000 meetri kõrgusel merepinnast, kuhu varustus tassitakse šerpade ja jakkide turjal, käib pidev pidu nagu malevakokkutulekul. Igal nõupidamisel on laual õlled, tehakse diskot ja vedeletakse viskipudeliga tähistaeva all. Huvitav, mis see õllepudel seal maksta võiks ja kuidas on lood jäätmekäitlusega?

Lisaks hingematvatele vaadetele oleksin filmilt oodanud teravamat dokumentaalset analüüsi, mis siis ikkagi valesti läks. Võib-olla annab sellele vastuse ajakirjanik Jon Krakaueri raamat «Into Thin Air». Ei tea, pole lugenud. Krakauer, keda mängib filmis Michael Kelly, tõusis 1996. aasta mais Everestile Rob Halli grupis, kuid pöördus enne tipu ründamist tagasi ja jäi ellu, et sellest kirjutada. Film meile vastuseid ei anna.

Ei saa me ka vastust, miks inimesed üldse sinna ronivad, kuhu loodus on selgelt ette pannud keelumärgi: «Sa saad siin surma». Õhku visatakse vaid triviaalne «Aga selle pärast, et see on seal!».

Tagasi üles