Mägironija: mägedes on inimese piiridel oma võimed*

Andras Kaasik Foto: Riho Västrik

Filmi «Everest» kommenteerib Andras Kaasik, kes on tõusnud kõigi seitsme kontinendi kõrgeimatele tippudele. 2011. aasta 16. mail vallutas ta koos Tanel Tuuleveskiga Mount Everesti.

Film on päris realistlik ja loomutruu, kuni baaslaagrite kõrguste ja vahemaadeni välja. Tegelikult nii ongi. Hästi on näidatud episoodi, kus tegelased üritavad raskes olukorras tuju omavahelise nääklemisega üleval hoida. See kõik käib mägede juurde.

Sellist suurt pidu, nagu filmis näeme, baaslaagris meie ajal küll ei olnud. Kõrgmäestik (6000 meetrit ja kõrgemal) ning alkohol ei käi kokku. Baaslaagris me õlut ikka jõime, hinda ei mäleta. Seal ongi selline Everesti õlu, lahja, kaks mahuprotsenti. Alaskal kuskil 3000 meetri peal öösel külmaga on päris hea rummi juua, aga 6000 meetril suurendab alkohol kohe ajuturse ja muude terviserikete ohtu.

Taustaks peab ütlema, et kommertsekskursioonid Everestile said alguse 1990. aastate alguses. Korraldajad Rob Hall ja Scott Fischer olid maailma tipud maailma tipus. Varem ronisid nad seal ise, aga siis hakkasid ka raha teenima. Nendevaheline konkurents sai määravaks just Fischeri puhul. Ka filmis tuleb välja tema soov olla esimene, aga mägedes sellist asja olla ei tohiks.

Meie tipputõusmise päev oli planeeritud 14. maile ja hakkasime juba ründama, aga kolmandas laagris oli näha, et tuul tõuseb. Grupijuht võttis vastu otsuse, et tõus lükatakse tormi tõttu 16. maile, ja me laskusime teise laagrisse tagasi. Filmis oli paika pandud, et kui kell 14.00 tipus ei olda, siis jääb tipp võtmata ja pöördutakse tagasi. Nagu nägime, on grupijuhil väga raske seda otsust vastu võtta. Tipp on juba silmaga näha, aga seda viimast sadat meetrit pärast Hillary Steppi võib võtta 45 minutit. Mul on see endal lindis.

Filmis näidatakse, kuidas Fischer jookseb mööda mäge üles-alla. Ta muidugi oli väga võimekas mägironija, aga mägedes on kõigi võimetel piirid. Meiegi grupi šerpadest, kes köisi paigaldasid ja hapnikku üles viisid, jäid kolm mäehaigeks ja jäid baaslaagrisse. Riskimine ja oma tegeliku tervisliku seisukorra kohta valetamine võib, nagu filmistki näha, fataalselt lõppeda.

Mis puudutab köisi, mis polnud seal, kus oodati, siis seda võib päris elus ka ette tulla. Filmis käis aja peale ronimine, võib-olla tõesti unustati ära. Köied võivad lahti rebeneda või lumme mattuda ka tormituultega, kui need väga varakult on paigaldatud.

Hapnikuballoonidega meil probleeme ei olnud, aga kommertsmägironimise algusaegadel võis küll ette tulla logistilisi probleeme ja vastutuse hajumist. Pealegi, kui sa oled üleväsinud, siis võib ka paari ruutmeetri pealt neid ereoranže balloone otsima jäädagi.

 

* Tegelikult tahtis Andras Kaasik muidugi öelda, et «mägedes on inimese võimetel oma piirid», aga tõesti, see vastab tõele mõlemat pidi. – Hendrik Alla