Kontserdiarvustus. The Soft Moon vange ei võtnud

The Soft Moon Sinilinnus

FOTO: Risto Kozer

Milliste ootustega minna kontserdile, kui pole varasemalt The Soft Mooni loominguga tuttav. Eks ikka tavalistega, mis suuri illusioone ei loo. Küll aga sai kindel olla bändi geograafilisele asendile ehk San Francisco lahe piirkonnale, kust ka näiteks sellised tegijad nagu Wooden Shjips ja The Brian Jonestown Massacre pärit on. San Franciscoga on alati mingisugune müstika, vabaduse ja psühhedeelia hõng kaasnenud. Enne kui The Soft Moon seda immateriaalset müstikat publikuga jagama hakkas, astus laval soojendajana üles Eesti duo Forgotten Sunrise (Anders Melts, Kadri Sammel), kes industriaalse gooti-elektroga San Franciscost tulnud peaesinejale õhtu sisse juhatas.

The Soft Moon. Kes viitas bändist rääkides Depeche Mode'ile ja sündipopile, kes küll natuke liialdades My Bloody Valentine’ile. Tegelikkuses pakkus The Soft Moon midagi üllatavamat, kui lihtsalt segu eespool mainitud nimedest ja tegi seda väga hea saundiga.

Alustaks õige nii. Enne veel kui bänd lavale jõudis astuda, oli rahvas juba nii leilis, et karjus bändi põhimehe Luis Vasquezi lavale. Pinget hoiti muidugi hästi ja kohe lavale ei tuldudki. Oodati seda õiget kriitilist momenti.

Live. Olid siis parasjagu esireas või viimases, see live puudutas kõiki ja mitte lihtsalt niisama, vaid ikka mitmetahuliselt. Kui paar lugu oli pausideta ära esitatud, oli aeg ka publikut tervitada, kellele The Soft Moon tundus meeldivat.

Kord meenusid nende puhul Detroiti elektro-bassi käigud a la Aux 88, kord jälle James Murphy produtseeritud eriti funkid The Rapture’i biidid, mis olenemata juuste värvusest rahva mässama ajasid. Emotsiooooon, mida bänd kiirgas, oli päris, nagu Luis Vasquez ka ühe loo kohta mainis: “selle loo kirjutasin ma siis, kui enesetappu plaanisin”. Nii et tegemist polnud mingi kunstliku jamaga, vaid puhta hingejõuga.

Kusagil kontserdi keskpaigas telliti mikrofonist lavale kolm viskishotti, mis ka ära rüübati. Peale mida liikus muusikaline kava sündipopimatele radadele. Sisult eklektiline, kuid ometigi terviklik live tekitas aina enam küsimusi, kuidas on võimalik kõik need varasemalt juba mainitud mõjutajad ühte albumisse «Deeper» mahutada? Kuid küsimused küsimusteks, fakt on see, et The Soft Mooni kontsert oli 2015. aasta üks kõvemaid muusikasündmusi siinmail.

Pärast mikrofonist kõlanud lauset “see on meie viimane lugu”, hakkas publik loomulikult räuskama ja ei tahtnud sellise asjaga leppida. Mõne aja pärast oli bänd laval tagasi, publik õnnelik ja juubeldav ning performance jätkus, mille käigus anti esireas hullavatele fännidele ka kitarri näppida. Tavaliselt ollakse harjunud ühe või heal juhul kahe lisalooga, kuid The Soft Moon on selline “kas kõik või mitte midagi”-bänd. Nad esitasid neli lisalugu ja sellest piisas enam kui veel.

Kontsert

The Soft Moon (USA)

Forgotten Sunrise (Eesti)

Sinilinnus 24. septembril

Tagasi üles