Reigo Ahven: muusik, kes jõuab ja tahab

Ansambel Kellawärk

FOTO: Mait Jüriado

Trummar Reigo Ahven on tuntud muusik, kes on tuttav nii jazz- ja poppansamblitest. Ta on üks Philly Joe’s jazziklubi asutajatest, viib regulaarselt läbi trummitöötubasid ning pooldab kirglikult elava muusika viimist koolinoorteni. Muusikapäeva raames esineb ta põnevas koosseisus nimega Kellawärk, mis koondab endas lisaks Ahvenale ka Andres Kunglat kontrabassil, Andreas Lendi tšellol ja Villu Vihermäed elektritšellol.

Ansambli Kellawärk nimi on tuletis sellest, mis muusikutele on sümpaatne – näiteks Ahvenale tšello kõla,  Vihermäele löökpillid. Muusikud soovisid teha muusikat oma tavapäraste instrumentidega, aga segada stiilid kokku ja vaadata mis saab. «Mulle meeldis lähteülesanne: Ahven, me võtame su bändi ja sa võid teha, mida iganes sa tahad. See on geniaalne!»

Reigo Ahvena jaoks on muusika põhiomadusi protsessi nautimine, teadlik olemine, et sa ei ole kohal, vaid oled teel. Nimi Kellawärk on tähendust täis – see on ühelt poolt üks väheseid kujundeid, mida saab erinevatesse keeltesse tõlkida, ja on kujund millestki täpsest.

«See on nagu ultratäpne Šveitsi kell, mis jääb 10 minutit ööpäevast maha, aga ta teeb seda tohutu uskumusega ja kindlusega. Nimi on pärit raamatust «Kellavärgiga apelsin» (Anthony Burgess, eesti keelde tõlkinud Udo Uibo – toim.), mis toob paralleeli erinevate keeletaustaga inimeste omavahelises suhtluses tekkinud slängist. Eesti tõlkes esitati seda Eesti-Vene keele baasil.  Tšelovek on vene keeles inimene ja kui raamatus räägiti tüüpidest, siis eestlased kutsusid neid tuletisena tšelovekist tšellodeks. Kõik need tšellod raamatus omandasid ägedama tooni. Raamat on tohutult traagiline, aga see sõna tšello tegi selle raamatu vastuvõetavamaks. Meil oli mõte, et teeks bändi, mis juhul, kui kõik on hästi, siis teeb asja veel paremaks, ja kui ei ole hästi, siis parandaks olukorda.» Bändi tegemine on Ahvena sõnul nagu pereelu – peale pillimängu sobivuse peab ka muu sobiv olema – austus ja teineteise poole paindumist.

Žanrid on muusikas nagu seinad, kuid Ahvenale meeldib pigem mõelda neist piiridest kui kujuteldavad kardinad. Nii saab vajadusel piire nihutada. Kardinad tähistavad, aga ei piira. Kellawärgiga õnnestub neid kardinaid paotada ja seda ilma igasuguse pingutuseta. Avastatakse uusi maid ja kokkupuutepindu. Selle käigus muidugi võib takerduda, aga protsess iseenesest on piisav põhjus, miks seda bändi teha.

Reigo Ahven suhtub haridusse kirglikult ning arvab, et muusikat õpetada on väga raske. Muusikat saab inimestele anda maitsta ja muusika tegemist läbi enda näite saab muuta isuäratavaks ja inspireerivaks. Saab inimestele juhatada kätte niidiotsi, kuidas seda tarbida, kuulata ja kirgastuda, aga reaalselt sundida on väga raske. Ideaalne inimestele ennast ja oma bändi näitena tuua.

Kellawärk osaleb Eesti Kontserdi koolikülastuste projektis. Tänu sellele on tänavune sügis väga tihe – käiakse kavaga «Tšello on uus kitarr» koolides. Ahvena sõnul on see väga tore: «Kõik muusikud peaksid missioonitundest seda tegema. Näiteks üks mu sõber on abipolitseinik – näeb välja nagu politseinik ning kõik on sama, aga ainult palka ei saa. Ta teeb seda missioonitundest ja annab seeläbi oma panuse. Samamoodi võiks käia näiteks tuletõrjes, aidata natuke seal koristada, et nende elu oleks parem ja mõnusam. Ühiskondlikult kasulikke asju võib niisama teha, ilma et keegi käsiks. Tean, et Karl Erik Taukar käis ka eelmisel aastal koolides, ja see on äge, et ta seda tegi. Arvan, et sajad lapsed haarasid tänu temale kitarri, klahvid või ükskõik mis pilli, et proovida ning äkki isegi jätkata muusika tegemist.»

Muusikakoolid on olulised. «Kui ma ei oleks kunagi ammu muusikakooli läinud, siis ma ei oleks praegu siin.» Ta peab ka oluliseks, et muusikakoolid looksid lapsele keskkonna, kus musikaalsust arendada. Kõigist ei pea saama muusikuid, kuid võimaluse andmine on juba oluline. «Kui Pärnu muusikakool ei oleks kunagi ammu ühte poissi võtnud vastu, siis meil ei oleks ka maailmas ringi tuuritavat Draakonite bändi,» vihjab Ahven Erki Pärnojale.

Muidugi on probleemiks muusikakoolide pillivaramu. Paljud koolid vaevlevad kindlate pillide puuduse käes. «Projekt «Igal lapsel oma pill» on väga tänuväärt ettevõtmine. Selle idee algataja Tiit Pruuli on mulle säravate silmadega sellest rääkinud ja pooldan seda igati.» Selle projekti käigus on võimalik ettevõtetel ja ka eraisikutel koole toetada kindlate pillide soetamisel .

Reigo Ahven on Muusikapäeva arengul aastaid silma peal hoidnud ning on rahul, kuhu see liigub. «Muusikat on tegelikult raske ootamatutesse kohtadesse viia, sest kõigil on võimalik kõrvaklappidega ükskõik kus muusikat kuulata. Teine asi on muidugi lives mängituna seda kuulata. Vaatan huviga, kuhu Muusikapäev edasi areneb. Kindlasti peaks tegema hullumeelsemaid otsuseid ja viima muusikud kuhugi tõeliselt ootamatusse kohta.» Nii ootab ta Kellawärgiga väga 1. oktoobril ülesastumist.

Ansambel Kellawärk esineb Muusikapäeval 1. oktoobril Eesti Kaitseväe Ämari õhuväe baasi töötajatele kell 11.00.

Tagasi üles