Moest ei pääse mitte keegi

Anne Vetik saates "Kapist välja" Foto: Ülo Josing

Kapp on üks kahtlane ja hämar paik, millest pudeneb tavaliselt välja üsna piinlikke saladusi. Kapist välja tuleku all midagi ilusat, head ja harivat nüüd küll vaevalt silmas peetakse…. Moesaade «Kapist välja» ajab oma intrigeeriva pealkirjaga esmalt vaataja elevile ja peab talle seejärel innustava loengu Eesti moest.

«Kapist välja», saatejuht Anne Vetik

ETV2s esmaspäeviti kell 20.00

See saade on kõik ühes – vaatemäng-meelelahutus-koolitus. Seda pealegi teemal, mis igaühe elus nagunii rolli mängib. Moest ei pääse keegi nii või teisiti, sest midagi tuleb ju hommikul selga ajada. Kogu elu moe sees tegutsenud inimesena julgen  soovitada oma moeteadmisi saate abil kiirkorras suurendada, sest kui meie ei valitse moodi, valitseb tema meid. Nähtamatult, kuid despootlikult. Külvab hirmu, ebakindlust ja keelab ära suurema osa elurõõmu süstivaid stiilivallatusi.

Saade «Kapist välja» väärib vaatamist juba seetõttu, et ise targemaks saada. Ning omamoodi on Eesti mood ka üks meie rahvuslikest aaretest – päris häbilugu ju, kui elad siin samal maal ja sellest tugevast, tasemel ja värviküllasest tarbekunstiharust mitte mõhkugi ei tea!

Saade algas ägeda elustunud moeseeria vormis andekalt tehtud action-painting’uga. Hoogsad kontrastsed pintslilöögid, tugev originaalmuusika ja Maiken Staaki äratuntavalt-äraolevalt mässajalikud moefotod loovad mõjusa terviku. Ning hoogsad ja muhedalt jultunud tsitaadid inimestelt meie ümber – neid võiks enamgi olla!

Saate eesmärk on harida vaatajaid ja tutvustada Eesti originaalset moekunsti, kuid lisaks tõsisele tööle on moes suur rõhk mängurõõmul. Tegijate kamba loomuomast ulakust teades julgustaksin neid seda märksa enam kasutama – endal veel lahedam teha ja ka vaatajatel ägedam osa saada. Mood pole kindlasti nähtus, mida tasuks vaadelda liigse paatosega, oma seksikas ja arrogantses kaoses elab ta hoopis paremini. Kohati tuleks kasuks ka kõnelejate teksti vabam montaaž ja tihendamine ning enamate katteplaanide kasutamine, kuna eestlased pole kuigi ülekeevad energiapommid, kelle istumist ja jutlemist pikka aega põnevusega jälgida jaksaks. Respekt saatekülaliste suhtes on sümpaatne, kuid tõsiseid ja läbimõeldud vestlust suunavaid küsimusi võiks ehk enam varieerida situatsioonikoomika ja üllatustega. Kõik ehedad emotsioonid ekraanil on ju elu!

Saate rosin on kahtlemata stiiliikooni osa. Näiteks esimeses saates sõidab Tanel Padar oma sarmi seljas nii, et ka kõik omaaegsed stiiliämbrid armsateks vingerpussideks muutuvad.

Saate vedur Anne Vetik on ulakas, energiast pakatav pisike moerebell. Tema hoiak, mis on ilutsemise täielik vastand, mõjub värske tuulepuhanguna ning aitab maha raputada ka eemaltvaatajate silmis moodi koormavat liigse glamuuri koormat. Anne sihib terava pilguga kaamerat, ei naerata magusalt ega taha vaatajat enda poole võita, ei! Ta teeb pigem mõne eneseiroonilise grimassi ja viskab enda üle nalja. Isikupärane kõnemaneer paneb esmalt kõrvu teritama, kuid edaspidi lisab saatejuhile vaid sarmi. Võõrastes kappides tuhnimiseks on selline särtsakas sõbranna ideaalne seltsiline.