Kangastelgedel kootud film

Kanada eestlased Reet ja Toomas Mae tegid mitu aastat filmi «Vabaduse mustrid» ja tutvustavad seda nüüd ka Eestis.

FOTO: Sander Ilvest

On filme, mida võib teha, ja on filme, mida tuleb teha. Kanada eestlased, õde-venda Reet ja Toomas Mae, tegid filmi, mis tuli teha – dokumentaalfilmi «Vabaduse mustrid». See on pühendatud kõigile tütardele, emadele ja vanaemadele, kes hoidsid ja ka hoiavad käsitöö, kangasse kootud mustritega elus eestlust – ükskõik kui kaugel oma kodumaast ka parasjagu ei olda.

Siit Eestist vaadatuna on väliseesti või väliseestlaste filmikunst peaaegu et eksootika, kuigi dokumentaalfilme aeg-ajalt ikka tehakse ja legendaarne Edmund Martin sai omal ajal valmis ka kaks mängufilmi.

Reet ja Toomas (koos): Eksootika? Hm… Meile on jälle Eestist tulevad filmid eksootilised. Nii et kuidas võtta. Meie teeme lihtsalt oma asja, nii hästi või halvasti, kui seda oskame.

Kõige tuntuma väliseestlasest filmimehe Alar Kivilo arvates saaks Põhja-Ameerikas elavatest ja filmindusega tegelevatest eestlastest kokku panna professionaalse võttegrupi, nii et kõik ametid oleksid kaetud – võimalik oleks isegi suurt mängufilmi teha. Tõsi, enamik neist on sulandunud ingliskeelsesse filmikultuuri.

Reet: Ah soo, et nii palju… Meie teame hästi näiteks Bill Rebast, kes tegi täitsa omamoodi asju. (Ito (Bill) Rebase «Hiidämblike sissetung» 40 aasta tagant kuulub B-kategooria õudusfilmide klassikasse; intervjuud temaga loe 2012. aasta 27. aprilli Postimehest – T. T.) Väga huvitav inimene.

Muide, on ta ikka tervise juures?

Toomas: Jah, me oleme temaga viimaste kuude jooksul mitu korda suhelnud.

Reet: Tema katsub seal Wisconsinis ikka seda vana eesti kirikut taastada (esimene USAsse ehitatud eesti kirik, mis on üle saja aasta vana – T. T.). Ta pakkus meile oma abi ka, kui me tahame oma filmi Ameerikas levitada.

Kui palju on Kanadas üldse teiesuguseid entusiaste – kes ajavad filmi kaudu eesti asja?

Reet: Mõned ikka on, ja Torontos on isegi eestlaste filmifestival (Estdocs – T. T.).

Toomas: Sinna tuleb igal aastal päris palju inimesi kokku, aga enamikku meie ei tunne. Alarit (Kivilot) me muidugi teame.

Reet: Torontos tegutseb dokumentaalfilmide peal näiteks Marcus Kolga («GULAG 113» autor – T. T.), kes on neid mitu tükki teinud, ja kõik nad on seotud Eestiga.

Kas ma eksin, kui väidan, et ainuüksi teie filmi olemasolu on juba väike kangelastegu?

Reet: Kangelastöö on ehk palju öeldud, aga me saime jah umbes poole rahast lõpuks kokku, mis oli vaja selle tegemiseks. (Film läks maksma 250 000 Kanada dollarit ehk umbes 166 000 eurot – T. T.)  

Ja ülejäänu?

Reet: Ülejäänu tuli võlgu võtta ja ise kombineerida.

Toomas: Teise poole loodame jah kuidagi veel leida.

Reet: Et tööd edasi teha.

?

Reet: See on ju alles algus. Meil on palju ideid, kuidas siit edasi minna. Teha interaktiivne veebivärav, kus oleks võimalik tutvuda kõigi nende inimeste lugudega, kes filmis räägivad, või uurida põhjalikumalt Baltimaade ajaloo kohta. Panna kokku näitus, et inimesed, just need, kes ei ole eestlased, aga kes tahavad pärast filmi vaatamist sellist käsitööd ka lähemalt näha, saaksid seda teha. Unistame veel ühest filmist, mis räägib seda lugu meeste perspektiivist.

Toomas: Tahaksime veel palju juttusid üles võtta, sest ega sellele generatsioonile ei ole enam palju aega antud… Veel on see ajalugu elav.

Päris hirmutav on ikkagi see võlgu võtmine. Mis saab?

Reet: Mis ikka saab… Tuleb ennast kuidagi tagasi tööle sättida. Toomas jättis ju selle filmi nimel isegi oma firma asjad kõrvale. Nüüd tuleb tal hakata jälle oma klientidega suhtlema, et nad tema juurde tagasi tuleksid. Ja mina katsun tagasi ülikooli juurde saada, ainult et seal leitakse, et see on natuke omapärane: tegin teadustööd, aga siis läksin «hulluks» ja hakkasin filmi tegema. (Naerab.) Ja et kuidas nüüd sellist tagasi saab võtta.

Terve viimase aasta tegelesime ju ainult selle filmiga, töötasime selle kallal iga päev hommikust õhtuni. Kummalgi meist polnud sel ajal mingit sissetulekut. Mina võtsin oma väikesed pensionirahad välja… Toetasid väliseesti organisatsioonid nii kuis said, väga palju oli ka neid inimesi, kes annetasid.

Kas seda saab ka kodueestlane teha?

Toomas: Oleme igasuguse abi eest tänulikud. Aga muidu ka tasub vaadata meie interneti kodulehekülge www.keepersoftheloom.com.

Reet: Aga jah, ühel hetkel oli meil nii palju materjali koos... Alguses filmisime ju ainult Torontos, aga siis hakkas see muudkui kasvama ja kasvas lõpuks üle maailma, igale poole, kuhu eestlased sõja ajal läksid. Kuna meil raha eriti ei olnud, siis sai igasugu nõkse leiutatud, kuidas nende lugusid filmida.

Mina ise tundsin, et olen nagu mingis koopas. Mul on niidiots käes ja ma pean seda muudkui edasi kerima, et leida üles see tõeline hingelugu… – see, mis oli inimeste südames, kui nad käsitöö kohta rääkisid. Just see eestluse asi, eesti kultuuri asi, näriva koduigatsuse asi… See on peamine.

Jah, see oli ehk kangelastöö… kuidas see tunne sealt üles leida. Aga ma võib öelda, et see kõik, kogu see pingutus, oli tõesti ka seda väärt.

Mis teid kannustas? Auvõlg, tänu omaenda ema, kogu selle põlvkonna ees, kes sõja tõttu oli sunnitud kodumaalt lahkuma, aga hoidis mälestusi ja traditsioone elus kudumise ja õmblemisega?

Toomas: Võib vist küll nii öelda. Film ise sai alguse 2008. aastal, kui kohalik Toronto aktivist Anne Orunuk tuli kapis rippuvaid rahvarõivaid vaadates mõttele, et see on ikka kurb asi küll, kui nad sinna kappi jäävadki – teeme neist parem moepraadi ja näituse. Meie võtsime selle ürituse, mis kandis nime «Triipude lood», video peale.

Sealt tekkis mõte, et selle taga on hoopis suurem lugu, et mitte ainult riided pole tähtsad, vaid ka kõik need naised, kes neid tegid. Et kuidas nad siia üldse jõudsid ja miks see neile endale nii oluline oli. Kuidas käsitöö sidus neid naisi oma emade ja vanaemadega. Just see tegi asja nii põnevaks. Sellest sai paguluses elava eestlase lugu. Valusa koduigatsuse lugu.

Tõsisemaks läks asi paaril viimasel aastal, kui me hakkasime sellele filmile tõeliselt oma aega pühendama.

Teil pole ju naised ainult selles filmis, ka mehed on, üks suur mürakas kimab ringi näiteks Harley Davidsoni mootorratta seljas ja pärast istub kangastelgede taga.

Reet: Jah, see on Eric. (Naerab.) Tõesti, käsitöö ei ole ainult naiste asi. Või 88-aastane Mihkel Salusoo, kes on 80 aastat oma elust mustreid teinud ja õpetab seda siiani tüdrukutele ja poistele.

Ma vaatan, teil on ilus sall kaelas – ise tehtud?

Reet: Tütre – et oleks midagi Kanada käsitööst ka siin Eestis kaasas…

Nii et see traditsioon elab ka teie peres edasi?

Reet: Elab. Ega asjata ei öelda, et käsitöö kaudu saame anda edasi oma emaarmastust.

Teie vanemad lahkusid 1944. aastal Rootsi?

Reet: Isa ja ema olid ainukesed meie peres, kes said põgeneda: nad said päris viimasel minutil paadi peale, pool tundi oli aega, et otsustada. Isa oli enne, kui ta arstiks õppis, Eesti sõjaväes lendur. Põhjust karta oli küllaga. 1949. aastal küüditati mu tädi Laine ja tema poeg, kes oli 8-kuune, nad olid kokku kümme aastat Siberis. Mina sündisin Rootsis, Toomas juba Kanadas, kuhu me olime edasi läinud, kui Rootsi hakkas põgenikke N. Liidule välja andma.

Praegusel segasel ja heitlikul ajal, kui tõdesid on justkui mustmiljon ja inimesed ei tea enam, mis on päriselt ja mis mitte, annab teie film väga siiral viisil kindlust toetuda oma juurtele, sidemele oma rahva traditsioonidega.

Reet: Aitäh teile, ma olen nii tänulik selle tähelepaneku eest! See tähendab, et me saime niidist õigesti kinni.

Toomas: See oli päris keeruline… Sest niit kippus igale poole laiali hargnema.

Reet: Hingetöö, see mis inimene teeb, on jah kõige tähtsam, muidu maailmas kõik asjad keerlevad ringi ja sa võid sinna ära kaduda. Aga see, mis sind sisemiselt koos hoiab, on ju oma vanematelt ja esivanematelt pärandatud. Mul on isegi selline tunne, et meie enda vanemad käivad meiega kogu aeg kaasas. Ja nad tunnetavad, et need lood on lõpuks välja antud. Eestlased on ju ise nii tagasihoidlikud oma isikliku elu koha pealt…

Ja mis ma veel loodan, et me kätte saime, on kõik need emotsioonid, mis inimesed tundsid, kui nad põgenesid, see nende side kodumaaga, miks see neile nii tähtis oli.

Saite – ehedaid emotsioone on ekraanil küll.

Reet: Siis on hästi. Meile endalegi oli see emotsionaalselt vahel raske. Mõned asjad tulid väga tuttavad ette. Näiteks see, kui kodumaale jäänud sugulaste käekäigust andsid teada postipakiga saabunud labakud.

Toomas: Võib olla on see naiivne, aga me ise loodame, et kui saaks suuremale maailmale seda lugu rääkida, siis loodetavasti sellist asja ei juhtu enam, mis juhtus kunagi Eestiga. Praegu on kõik ju nii ähvardav. Putin ja Krimm ja Ukraina…

Dokumentaalfilm «Vabaduse mustrid» esilinastub täna ja on Eesti kinodes alates homsest

REET JA TOOMAS MAE

Toomas Mae tegutseb Torontos reklaami ja tehnoloogia alal. Tema firma Mae Productions Inc pakub erinevaid teenuseid alates eriefektidega klippidest kuni äppideni. Tema reklaamklipid on võitnud auhindu Houstoni filmifestivalil.

Reet Mae on tegutsenud tekstiilikunstniku ning õpetajana, tema teadustöö käsitleb laste ja täiskasvanute vaimset tervist.

2005. aastal tegid nad dokumentaalfilmi kandlemängija Alfred Kuusist, millele lisandus CD «Alfred Kuus: kannel tantsib».

«Vabaduse mustrid», ingliskeelse pealkirjaga «Keepers of the Loom», on nende esimene pikk dokumentaalfilm.

Tagasi üles