/nginx/o/2015/10/01/4544871t1hba4d.png)
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus ja Prantsuse Instituut Eestis esitlevad Roland Barthes’i kuulsat fotograafiateemalist teost «Camera lucida».
Roland Barthes’i kuulsast fotograafiateemalisest teosest ilmus tõlge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeval, 6. oktoobril kell 17 esitleb Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus Kloostri Aidas (Vene tn 14) Prantsuse mõtleja Roland Barthes’i raamatut «Camera lucida: märkmeid fotograafiast». Esitlusel kõneldakse raamatu tekkeloost ning ka autorist, kellel saabub tänavu novembris 100. sünniaastapäev. Raamatu tõlkis Anti Saar ning kujundas Indrek Sirkel, fotograaf Paul Kuimeti kaastööna on raamatul 6 erinevat kaanekujundust. Kõike seda ja palju muud on võimalik teisipäeval Kloostri Aidas oma silmaga näha. Neljapäeval kell 18 esitletakse raamatut Tartu Kunstimuuseumis, kus oma kogemusest kõneleb ka raamatu tõlkija.
«Camera lucida: märkmeid fotograafiast» on Barthes’i sügavalt isiklik sissevaade foto kui meediumi olemusse. See raamat – viimane, mille Barthes oma eluajal jõudis avaldada – uurib fotograafilise kogemuse eripära, lähtudes tõmbest, mida me teatud fotode vastu tunneme. Kust see tõmme tuleneb? Kus ta meid hoiab? Milles seisneb see hullumeelsus, mida ainult fotograafiline kujutis suudab tekitada? Barthes soovib leida, milles seisneb fotograafia evidentsus, mis ei kasva välja mitte tehnilisest või sotsioloogilisest olemisviisist, vaid meie ihast fotografeeritava objekti suhtes, teisisõnu «sellest, mida nimetatakse romantiliselt armastuseks ja surmaks». See paeluv teekond leiab oma keskme ühes Barthes’i äsja lahkunud ema lapsepõlvefotos, ning nii kujutab see õrn raamat samaaegselt ka järelehüüet autori emale.
Äärmiselt isiklikust lähenemisnurgast hoolimata või just selle tõttu saavutas raamat hiljem väga laia populaarsuse ning seda peetakse enim tsiteeritud fotograafia-alaseks teoseks. Barthes’i käsitlust foto kui meediumi ajast ja foto ning surma suhtest, eriti tema sissetoodud mõisteid studium japunctum, kasutatakse fotograafilises diskursuses laialdaselt siiani. Kuigi Barthes’i lähenemise subjektiivsust on hiljem mitmel pool ka kritiseeritud, pole see oma külgetõmmet aastate jooksul ometi kaotanud. See on tegelikult ka täiesti loomulik – sest kuigi fotograafia tehnikad ja meie suhe pildistamisse aastate jooksul muutub, on meie suhe armastusse ja kaotusse, mille Barthes fotograafiast leiab, palju püsivam.
Raamatu ilmumisele aitasid kaasa Prantsusmaa välisministeerium, Prantsuse saatkond Eestis ja Prantsuse Instituut Eestis. Raamatu ilmumist toetas ka Eesti Kultuurkapital.