Arhitektid, nohikud ja masinad

Linnaruumiinstallatsiooni «Keha Ehitus» kokkupanek Soolalao esisel platsil. Foto: Tõnu Tunnel

Fiiberkomposiitmaterjalid, süsinikkiud, biolagunev plastmass, polüuretaanvaht, kuumsulamliim, polüaktiline hape, polükaprolaktoon, CNC-freesimine, Stratasys, algoritm – tänavusügisene Tallinna arhitektuuribiennaal TAB jalutas eriala tõelistel ääremaadel, otsides teed tulevikku keset kõige keerulisemat materjali- ja robottehnoloogia sõnavara rägastikku. Teed «Isejuhtivasse linna», nagu kõlas TABi pealkiri. Nagu igas otsingus sisaldub rohkem proovimist kui valmislahendusi, tuleb ka kõige uuemast arhitektuurist rääkides unustada korraks kõik eelarvamused, hinnata laborites sündivat eksperimentaalset vaimu, imetleda pidevas muutumises olevaid prototüüpe või jälgida vaid arvutitele võimetekohast tööd andmekogude ning 3D mudelite imepeenelt timmitud parameetritega.

Uue digiajastu arhitektuur on üles ehitatud võrgustikele, andmevahetusele, mis loovad uue esteetika – just seda uut ilu näeb TABi peanäitusel Rotermanni soolalaos «Keha ehitus. Body Building». Objektid, mis pole ei valmis ega poolikud, pigem kõige erinevamatesse materjalidesse hangunud proovitükid, poorsed ja pitsilised, volditud ning voolavad. Objektid kui mõtteviisi näidised, mitte konkreetsed lahendused tulevikumajade tarbeks – ehkki meie Hollywoodi filmi- ja mängutööstusest rikutud silm tahaks neid automaatselt nii näha.

Nagu öeldud, on robottehnoloogiatel ja materjaliuuringutel põhinev arhitektuur praegu veel eriala ääremaa, millest võib saada next big thing, aga mis kindlasti pole meie eluruumi lähitulevik – ehitamine on selleks veel liiga aeglane tegevus, innovatsiooniga kaasnevaid riske pole ükski arendaja veel valmis võtma. Pean tunnistama, et nii kõige uuemat arhitektuurimõtet esindanud TABi seminar kui ka näitused olid väga inspireerivad – ja keda tulevik ei erutaks –, esmapilgul kitsalt tehnoloogiasektorile suunatud fookust võis soovi korral laiendada paljudele aktuaalsetele probleemidele. Muidugi paneb üks arhitektuuriajaloolane nüüd siin käed rinnale risti ja ütleb, et see kõik on juba olnud, ajastu tehnoloogia on alati mõjutanud moodsat arhitektuuri. 1960. aastate läänemaailma tehnoutopistlik arhitektuur – täispuhutavad, sisselülitatavad või tsepeliinina kohale lendavad linnad – jäi toona ühiskonnakriitiliseks mõtteharjutuseks. Samas muutuvad asjad ja süsteemid meie ümber aina nutikamaks, inimesed neist üha sõltuvamaks ning ei tasu arvata, et see nn asjade internet ei hakka peagi mõjutama meie arusaama avalikust ruumist, uute majade omadustest, inimestevahelisest suhtlemisest ning kokkuvõttes demokraatia olemusest – kuhu tõmmatakse piir totaalse kontrollitavuse ja isikliku vabaduse vahel? Kas seda üldse tehakse? Kas praegu üldjuhul suurkorporatsioonides loodavad globaalse haardega tehnoloogilised lahendused ei kujuta endast hirmuäratavat supervõimu?