Romaan mehest, kelle elu jäi lõpetamata

Georg Ots

FOTO: georg-ots.ru

On 5. september 1975. Estonia on alustanud just oma 70. hooaega ooperiga «Tasuleegid». Poole etenduse pealt tuleb haiglast teade, et saatusliku haiguse tõttu meeletuid piinu taluma pidanud, kuid ometi võrratu väärikuse säilitanud  Georg Ots on surnud. Sellest on nüüd möödunud nelikümmend aastat. Ja üheksakümmend viis aastat Laulja sünnist.

Raadioajakirjanik, tõlkija, kultuurisaadik Kulle Raig, kellele on raamat Georg Otsast (soome k 2002, eesti k 2003, läti k 2009, vene k 2015) teine biograafia Lennart Meri elulooraamatu (soome k 2001, eesti k 2003) järel, tõdeb  Georg Otsa elu viimseid hetki kirja pannes: «Georgi elu jääb lõpetamata. Tema jaoks on eesriie langenud liiga vara, keset parimat loome- ja meheiga.» Mõnikord on tõesti nii – ja eriti romantismi mustris tõlgendades –, et just looja varane murdumine mingi traagilise haiguse või õnnetuse läbi, kui ta on alles oma esimesed ja võib-olla ka ainsad suurteosed valmis saanud, annab talle pääsme igavikku. Nii on ju meie oma kirjandusloostki võtta Kristjan Jaak Peterson, Jaan Oks, Ilmi Kolla, spordiloost aga Georg Lurich. Küllap oleksime näinud veel suuri triumfe ka Paul Kerese puhul, kui ta täpselt kolm kuud enne Georg Otsa surma poleks Kanada suurturniirilt naasnuna Helsingis südamerabandusega manalasse varisenud. Aga me teame, et nii nagu Keres oma lõpuni elamata elus oli saavutuste poolest elanud mitu elu, oli seda ka Georg Ots.  Jah, see raske, pöördumatute kaotuste aasta – 1975. Eesti on aeg-ajalt pidanud neid kogema. Meenuvad aastad 1969–1971, mil surmavikat lõikas lausa tähestiku järjekorras  kirjanduse suurkujusid: August Sang, Johannes Semper, Juhan Smuul, Friedebert Tuglas. Vaevalt jõudis rahvas ühest ilmajäämisest toibuda, kui järgnes juba uus hoop.  Mis see on – pöördumatu, korvamatu kaotus?  Tühimik, mida järgnevad aastakümned pole suutnud täita.  Mitu põlvkonda on  juurde sirgunud, nagu täitub ka raiesmik, aga ei ole ei võrreldavat Tuglase, Kerese ega Otsaga. Ja seetõttu, tagasivaatavalt võime igaüht neist võtta kui ilmutust. Taeva kingitust ühele arvult väikesele rahvale, kes just oma suurvaimude tõttu end ometi suureks kultuurrahvaks võib pidada. Nii lühikese aja sees – pisut üle paarisaja aasta! Jaan Kross ongi kirjeldanud Kristjan Jaak Petersoni ilmumist Otto Wilhelm Masingu juurde, aga laiemalt võttes kogu eesti rahva ette kui komeedi langemist maa peale. Georg Ots on oma lauluannet ka ise võtnud suure kingitusena ja raamatust loeme, et pärast maad ja inimesi laastavat sõda oli Estonia ooperikooris alustanud Ots samuti otsekui taeva kingitus, «sest andekaid noori ei ole kusagilt võtta». Georg Otsa täht lööb tema isa Karl Otsa kõrval särama. Isast saab eesti muusikaajaloos üks nimi paljudest – tema jõudis oma elutöö lõpule viia ja pensionipõlvegi nautida –, poeg Georg on aga terve peatükk või lausa epohhile nimeandja. Kas see võis olla koguni isa pisukene kadedus, kui ta Georgi häält liiga nõrgaks pidas ja baritonide rohkuses vähe võimalusi nägi silma paista? Alles surma eel tunnistab isa, et «poisist on asja saanud». Georg Otsa ainsaks jäänud juubelisünnipäeva kõnes möönab ka Gustav Ernesaks huumorivarjundiga: «Kui aus olla, siis ei ole su hääl mitte väga suur, aga see-eest on ta selline, mis viib tütarlaste une.» Ja hiljem, Arne Mikule intervjuud andes, tunnistab maestro Ernesaks ometi, et see, mis Georg Otsast jääb, on «tema ainukordne, jäljendamatu hääl».

Kuluks mitu lehekülge, et siin uuesti kirja panna kõik need Georg Otsa häälele osaks saanud imetlusavaldused ja iseloomustused, mille Kulle Raig üles noppinud ning raamatusse jäädvustanud.  Võib-olla lühim, mida öelda võib, on «hingestatud hääl». Ja kui juba nii öeldud, siis on ka selle jumalikule päritolule osutatud. Otsa õnneks sündis ta ajal, mis võimaldas salvestada selle hääle erinevaid loomingulisi avaldisi elektroonilistel helikandjatel.

Aga tema traagikagi on sellessamas ajas, sõjas kaotatud põlvkonnas ning kaotatud Eesti riikluses. Georg Ots on läbinisti meie Ots, nagu ta on ka soomlaste Ots ja venelaste «Mister X», ent Euroopa suurtes muusikakeskustes jäi ta tundmatuks. Kui aastate eest kingiti Cannes’is saksa filmiprodutsendile Rainer Moritzile CD-antoloogia Georg Otsa ooperiaariate ja kammermuusikaga, oli Moritz pärast plaadi kuulamist imestunult küsinud: «Kas selline laulja on tõesti olemas olnud? See on ju uskumatu!»

Kulle Raig ei ole pidanud kirjutama Georg Otsast exegi monumentum’it. See on olnud olemas juba enne seda raamatut. «Saaremaa valss» annab viite raamatu kirjutamise algsele eesmärgile: esitada järellugu inimesest-loojast, keda eestlased jagavad soomlastega kui OMA. Ent raamatu teine pealkiri «Georg Otsa elu» viitab biograafiale, suuremale pildile ühe legendaarse kunstniku (kõige laiemas, looja mõttes, ehkki, muide, raamatus on ka Georg Otsa akvarelle ja pastelle!) eluteest. Mis on see, mis laseb mul väita, et uurija-kokkuvõtja (vaadatagu vaid raamatu kasutatud allikaid!) kõrval on siin ka biografistist kirjanik. Raamat on kirjutatud olevikuvormis, kirjutaja on kogu aeg oma empaatilise ja mõistva suhtumisega kujutatu läheduses. Ta valdab kogupilti, tervikut ja kirjutab samas lugeja ootuste-küsimuste-arutluste vaatenurgast. Sellest ka retoorilised küsimused ning hüüatused. Ikka ja jälle korratakse: «See on meie lugu, Georg Ots on meie loo peategelane.» Romaaniks teeb ka selle elulooraamatu vaatepunktide paljus. Loetagu raamat uuesti üle, kui seda ei tehtud juba esmailmumise aegu 2003, ja veendutagu, kui palju põnevaid, dramaatilisi, koomilisi, koguni absurdseid lugusid hargneb Georg Otsast või tema lähikonnast. Nojah, aga nii on iga müütilise tegelasega, kes magnetina imab enda külge teisi lugusid. Raig toob meie ette aga Eestlase, looja, kes tõelise tähesära kõrval kiirgas ka igale ligimesele mõistetavat lihtsust. Reheahi, millel jätkub pikalt soojust. 

ARVUSTUS

Kulle Raig. «Saaremaa valss. Georg Otsa elu».

Kirjastus K&K. Helsingi, 2015, 255 lk.

Teine, täiendatud trükk

Tagasi üles