Nädala plaat. Kaart on parem kui territoorium

Janar Ala
, kultuuritoimetuse toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Avi
Mart Avi Foto: Stalker Festival

Mart Avi

Humanista

self-released

Hinne: 5

Peipsi ääres kasvanud ja praegu Tallinnas elav Mart Avi on olnud siinses avangardsemas popmuusikas, öelgem nii, tooniandjaks juba mõned aastad. Badass Yuki, Stones and Holes, koostöö Ajukaja ja Maria Minervaga, Rainer Jancisega, pluss tegemised enda kodanikunime all. Kõik, mis ta on teinud, on mulle isiklikult väga palju korda läinud.

Avi n-ö kaubamärgiks on saanud selline kalbe ja üsnagi tontlik vokaal. Teda on nimetatud ka Eesti Scott Walkeriks (jah, selleks lauljaks, mitte USA vabariiklaste presidendikandidaadiks). Avi vokaal on väga võimsa kohalolekuvõimega ja sel justkui oleksid eeldused oma teatavas maneerlikkuses ka enesekorduseks saada (seda pole veel juhtunud). Selle vokaali üks küsimusi on ka küsimus autentsusest – on see Mart Avi või hoopis mask.

Minu jaoks on Avi puhul üks sümpaatsemaid omadusi ka see, et ta kujutab end ette kellegi teisena, see teine ei olegi niivõrd mõni määratletud teine, vaid teine kui idee. Seda laadi tahtmist või ettekujutamist on kaasaegses muusikas väga väheseks jäänud. Vanasti tuli sellist asja tihedamini ette – kõik need Lennonid, Bowied ja Jaggerid- wannabism.

Tema teine täispikk sooloplaat «Humanista» on algusest lõpuni väga ideetihe. See on justkui müstilise olemisega peegelkera, mis on peidetud kuhugi pool-hämara ruumi veel hämaramasse nurka, kuhugi toalillede ja kunstpalmi vahele. Sellelt helgib ka natuke valgust. See peegelkera on ühtlasi ka maakera, sest Mart Avi muusika on mingis mõttes world music. Dub, gamelan, industriaalne jazz, imelikud filmisämplid, televisuaalse auraga popkultuurisämplid (Coca-Cola jõuluvana ja põtradega legendaarne tele-mälusse salvestunud «Holidays are coming, Always Coca-Cola» klipp näiteks), kokteiligroove, uusromantika, vanaromantika, helikollaažid, poeesia, veidrused jne peegeldavad sellelt meie kujuteldavalt gloobuselt vastu. Mõtled, kas plaat viimaks oma ambitsioonikuses ja eksperimentaalsuses kokku ei kuku, aga ei, sellist asja ei juhtu. Ka see on üks väga võluv asjaolu.

Avi näeb plaadikaanel välja nagu mõni 19. sajandi lõpu eksoot, ehk siis inimene, kes tunneb huvi kaugete ja eksootiliste maade vastu, mõni Pierre Loti, Paul Gauguin või vend Vahindra. Avi muusika ei ole selline peetervähilik kogetud worldmusic, et külastad seda ja teist kohta ja siis vormistad kogemuse ära. Avi muusika on kujutluslik kaart, see on pigem kaart kui territoorium, see on pigem kujutlus kui kogemus, see on pigem olla tahtmine kui olemine, see on visioon, nägemus. Michel Houllebecq: kaart on parem kui territoorium.

«Humanista» on suveräänne autori steitment, mis kompromissideks ruumi ei jäta. Nagu Veiko Õunpuu filmidega või Thomas Bernhardi raamatutega on ka «Humanista» plaat, mida ma ei julge kindlasti igaühele soovitada. Kuulajale võib tunduda, et see räägib temaga kõrgemalt, aristokraatlikumalt positsioonilt ja meie debiilsesse aega selline asi enam ei sobi. Et ta ei võta kätte allapoole kummardada. Ei võta kommunikeerida ega turundada. Ei võta välja selgitada fookusgruppi. Selliseid asju ei peaks enam keegi saama endale lubada. Usun, et «Humanista» võib kuulaja jaoks ilmutada tõrksust. Kaks korda järjest seda plaati läbi ei kuula. Vahepeal on soovitav puhata, pannes selleks jalga mugavad sussid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles