Robinson Crusoe üksikul planeedil

Marsi kõrb on nagu Eesti talv - olgu või mitmerattavedu, ikka tuleb labidat liigutada.

FOTO: outnow.ch

Raamatupoodidesse jõudis Andy Weiri ulmeraamat «Marslane» ning kinodesse selle raamatu järgi Ridley Scotti vändatud samanimeline film. Tõsisel ulmesõbral soovitan tarbida mõlemat.

BOX

«Marslane», Andy Weiri raamat, kirjastus Tänapäev, tõlge eesti keelde Krista Eek

«Marslane», Ridley Scotti film, osades Matt Damon, Jessica Chastain, Kristen Wiig, Kate Mara, Michael Pena, Jeff Daniels, Chiwetel Ejiofor, Sean Bean, Sebastian Stan, Donald Glover. Kinodes alates 2. oktoobrist

NASA kolmas Marsi-ekspeditsioon «Ares» jääb ennustatust tugevama tormi kätte ja on sunnitud hädastartima. Mehaanikainsener ja botaanik Mark Watney (Matt Damon) saab lendava metallikolakaga pihta, loetakse surnuks ning jäetakse maha. Siiski jääb kangelane ellu ning on nagu merehädaline üksikul planeedil. Muide, film «Robinson Crusoe on Mars» tehti juba 1964. aastal.

Watneyle jääb ekspeditsiooni Marsi-maja, kus on varusid kuuele inimesele kuuks ajaks. Üksi tuleks ta nendega toime peaaegu aasta. Ainuke häda, et järgmine ekspeditsioon jõuab Marsile nelja aasta pärast ja selle maandumiskohta jõudmiseks on vaja läbida 3200 kilomeetrit keskkonnas, kus iga viga on viimane.

Weiri raamat (mis on muide tema debüüt) kuulub nn hard sci-fi hulka. See tähendab, et kõik kangelase ellujäämise nimel tehtud teod põhjendatakse rangelt loodusseaduste abil ära. Kes tahab, võib raamatus toodud arvutused läbi teha, ning ma usun, et need peavad vett. Ühtlasi on raamat suurepärane populaarteaduslik tutvustus Marsil valitsevate tingimustega tutvumiseks.

Keskmine kinokülastaja muidugi keskkooli keemiatundi ekraanil kuigi pikalt ei taluks. Talle peab üksildase Watney pingutuste määra selgeks tegema Matt Damoni näitlejameisterlikkus. Minu meelest on ta nohikust astronaudi kohta liiga seksikas tüüp ega mõju kunstilise tõe seisukohalt veenvalt. Aga seda rohkem on tast abi ärilistes kategooriates. Damoni paljas tagumik läbi 3D-prillide nähtuna on ka omaette vaatamisväärsus. Nagu mõnd N099 lavastust vaataks kohe.

Scotti kauaaegse fännina ei saa isegi mina seda tema parimaks filmiks pidada. Kõik on juba varem nähtud. Mäletate, kuidas Stanley Kubricku filmis «Kosmoseodüsseia 2001» (1968) 2/3 ekraanist kattis majesteetlikult kumerduv planeedi serv, mille tagant hakkas tõusma teie taevakeha. Sedasama nägime 1977. aasta (ja vist ka kõigi ülejäänute) «Tähtede sõja» avakaadrites ning igas Scotti enda kosmosefilmis. Scott tsiteerib, et mitte öelda plagieerib, häbitult iseennast. Nii kõhuhaava klammerdamine, võimsad vaated tühjal maastikul kihutavast (maksimaalne kiirus 25 km/h kui täpne olla) kulgurist kui mõned muud stseenid tuletavad kohe Scotti enda «Prometheust» meelde.

Ei raamat ega film veaks välja vaid Watney monoloogidega. Samal ajal näidatakse, mis toimub NASAs ja kosmoselaeva Hermes pardal, kui selgub, et üks ekspeditsiooni liige unustati elusast peast Maast paarisaja miljoni kilomeetri kaugusele.

Nii raamat kui film avavad mõnuga NASA poliitilisi telgitaguseid. Saab selgeks, millega ollakse valmis riskima, et projektirahastust säilitada. Eriti särab siin Kristen Wiig PR-drooni Annie Montrose’i rollis. Toreda kõrvalrolli teeb Donald Glover supernohiku Rich Purnellina.

Weir on ise ilmselt nohik (erialalt tarkvarainsener) ja oma raamatut hakkas ta kõigepealt kirjutama avalikus blogis. Fännid soovisid, et kõik oleks korraga ja ühes kohas saadaval. Weir publitseeris siis «Marslase» Amazoni raamatupoes, pannes hinnaks 99 senti – sest Amazon ei lubanud oma keskkonnas loomingut niisama laiali jagada. Lühikese ajaga tõusis see Amazoni ulmekirjanduse tippu, anti välja paberil ja tõusis New York Timesi bestsellerite hulka.

Raamat on täis mõnusaid nohikunalju ja paljud neist jõudsid ka ekraanile. Lühike stiilinäide raamatust: Purnell tutvustab Marsi-missiooni bossile Kapoorile oma hullumeelset plaani Watney päästmiseks.

Kapoor soovitab tal seda saladuses hoida: «Ära räägi selles kellelegi. Isegi mitte sõpradele.»

Purnell: «Mul ei ole sõpru.»

Kapoor: «Okei, hoia seda vaka all.»

Purnell: «Mul ei ole vakka.»

350-leheküljelise raamatu sündmustikku pole võimalik 2 tunni ja 20 minuti pikkusesse filmi suruda. Kärbete tõttu ei näe filmivaataja Watney tegudes mitmes kohas loogikat – näiteks mis pagana pärast oli tal vaja oma marsikulgurile õhupall külge ehitada? Ka Hiina kanderaketi äkiline mängutulek põhjustas saalis naerupahvakuid. Sellele ei paistnud mingit arukat põhjendust. Raamatus asetub siiski kõik oma kohale.

Soovitan igal ulmesõbral kõigepealt Weiri raamat läbi lugeda ja siis kinno Scotti filmi vaatama minna. Seekord on vanameister lati alt läbi lipsanud, kuid imelised 3D-panoraamid punastest Marsi-kõrbetest sobivad hästi illustratsiooniks.

Tagasi üles