/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2015/10/02/4550677t1h0be3.jpg)
Disclosure
«Caracal»
Universal / Island
Hinne: 4
Tellijale
Neo-nostalgia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Disclosure’ väga varastes kahekümnendates vennad Guy Lawrence (vanem) ja Howard Lawrence (noorem) on oma teisel kauamängival saanud hakkama väga peene trikiga. Üheksakümnendate underground-klubide UK-garage ja vocal house on kõlama pandud peamiselt XXI sajandi pop-neosouli eliidi abil. Sam Smith, Lorde, The Weeknd, Miguel ja teised ühel albumil annavad mistahes kriteeriumite kohaselt välja vägeva staaride paraadi, millest edevuse laadani oleks vaid kukesamm. Aga mitte siin.
Vaatamata noorusele hoiavad vennakesed kogu protsessi delikaatselt, kuid kindlalt haardes ning sulatavad staarid täpselt oma maailmapilti ja helinägemusse. Duo kahe aasta eest ilmunud debüüt «Settle» lükkas moodsama tantsumuusika suuna paika ning korraga avastasid vennad endagi üllatuseks, et nende bassikäike ja vanade palade sämplinguid kostab igast august. Taaskasutus on globaalselt moes, ka biite saab taas kasutusse võtta. «Caracal» on äärmiselt suure edetabelivalmidusega klubimuusika ning ühtlasi hästistruktureeritud popp, mis mitmeski mõttes on nutikam ja nauditavam kui vendade Lawrence'ite paljukiidetud debüütplaat.