Tallinna kino Sõprus on toonud ekraanile valiku ehk maailmas tuntuima Jaapani režissööri Akira Kurosawa rohkem kui 50-aastase karjääri jooksul valminud 30 linateosest.
Keiser kahel pool piiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata sellest, et meil on Kurosawa paremikku varemgi näidatud, peamiselt ammuste Tallinna Kinomaja jaapani filmi päevade, aga ka PÖFFi raames, on selline retrospektiiv suursaavutus omaette. Seda nii ülevaatliku, sisulise filmivaliku kui ka retrospektiivi toimumise fakti enese tõttu, sest hoolimata Kurosawa kõikehõlmavast tuntusest on seis nii tema filmide käsitluste kui üldse nendele juurdepääsuga siiani küllaltki vastuoluline - nii Jaapanis kui ka väljaspool selle piire.
Kurosawast ja tema filmidest tõenäoliselt parima mittejaapanikeelse ülevaate kirjutanud Mitsuhiro Yoshimoto on väitnud, et Kurosawa kujutab omamoodi probleemi, «biograafilist legendi», millel puudub ühene tõlgendus. Ta seisab korraga justkui kahel pool piiri, olles sisu ja olustiku poolest jaapanlik, vormi ja mõtte poolest aga rahvusvaheline.
Kodumaal keisriks tituleerituna suutis Kurosawa tohutus stuudiosüsteemis ikka ja jälle läbi suruda iseenda visiooni ja linnalegendide järgi kontrollis võtteplatsil iga viimast kui detaili alates stsenaariumist ja lõpetades kaamera asukohaga. Samas oli ta omamoodi käsitöömeister, kelle taiestele andsid hinguse mitmed sama kõrge kaliibriga tegijad, nagu näitleja Toshiro Mifune, helilooja, üks jaapani nüüdismuusika alusepanijatest Toru Takemitsu või Oscariga pärjatud legendaarne kostüümikunstnik Emi Wada. Viimaks ka ehk Suur Humanist, kes tõestas sõjajärgsele Jaapanile ja ühtaegu rahvusvahelisele filmikogukonnale, et jaapani filmil on midagi öelda ka maailma mõõtkavas ning seda ikka ja jälle üle aastakümnete, žanritest ja koostööpartneritest sõltumata.
Omamoodi kurb on tõdeda, et Kurosawa nime teab tänapäeval pea iga jaapanlane, kuid tema filme mäletavad peale erialaspetsialistide ehk veel režissööriga samasse ajastusse jäänud pensionärid, kes Tokyo filmimuuseumis või mõnes väikeses filmoteegis koos käputäie fännidega neid nautimas käivad.
Tavakodanikule jääb Kurosawa hoomamatuks, olles tänini oma ja võõras samaaegselt - Jaapani suurele filmiareenile toonud rahvuskangelane, keda hea kasvatuse märgina seltskondlikus vestluses mainida. Teisalt aga globaalse humanismi ja perfektse vormiga kunstnik-relikt minevikust, kellel on kiirgavate Fukushima tuumakatelde, Ida-Aasia eskaleeruva poliitilise olukorra ning sisepoliitiliste keeriste taustal argireaalsusest teleseebi ja lõppematu pehmete uudiste voo abil põgenevale jaapanlasele vähe öelda.
Kindlasti pole Kurosawa uputamisele rahvuslikku formaliinipurki kaasa aidanud ka sekeldused vanameistri pärandiga. Oma 50-aastase karjääri jooksul jõudis Kurosawa töötada nii suurstuudiote heaks, vedada isiklikku filmifirmat ning lõpuks rahastada oma šedöövreid selliste välismaiste jüngrite abil nagu Lucas, Spielberg ja Coppola.
Kui mõned üksikud erandid välja arvata, sealhulgas tänavusel Tokyo filmifestivalil 4K-kvaliteedis linastuv restaureeritud «Ran» ning ka Sõpruse programmis väärikal kohal olev ja Kurosawale 1951. aasta l Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi toonud sürrealistlik mõrvamüsteerium «Rashomon», on Jaapani esirežissööriks tituleeritu filmid jäänud tolmuma stuudiote arhiividesse, kes maailmanimega autori teoste linastamisõiguste eest hingehinda küsivad.
Segastel asjaoludel luhtus skandaalselt ka Kurosawa sajandaks sünniaastapäevaks planeeritud ning riiklikult toetatud filmide taastamisprogramm, mille vahendid kadusid samavõrd keerukasse stuudiote ja autoriõiguste rägastikku. Sestap on suur ime, et Jaapani fondi toel ning Sõpruse kino pingutusel on meilgi võimalik osa saada Jaapani vanameistri filmide paremikust.
Kurosawa ise on kirjutanud autobiograafiliste meenutuste kogumikus oma ambivalentsusest niiviisi: «See mina, kes mulle meenub minevikust, pole see Kurosawa Akira, keda teised teavad, ning see üllatab mind väga ebameeldivalt.»
Paratamatult tuleb nõustuda, et Kurosawa puhul ei olegi võimalik lihtsas keeles režissöörist ja tema filmidest rääkida, sest piir nende kahe - reaalsuse ja filmimaailma, autori ja legendi - vahel on ammugi hägustunud. Pigem on Kurosawa üks tohutu humanistlik filmihoovus, mis hoolimata oma Jaapani juurtest suudab kõnetada kultuurist ja ajast sõltumatult - tuleb vaid lasta end sel hoovusel kaasa tõmmata.
RETROSPEKTIIVI KAVA
«Hulkuv koer» (1949)
«Rashomon» (1950)
«Ikiru» (1952)
«Seitse samuraid» (1954)
«Yojimbo» (1961)
«Dersu Uzala» (1975)
«Akira Kurosawa unenäod» (1990)
2.-8. oktoobrini Tallinna kinos Sõprus