Kunstniku juubelile kogunes jabur teelaudkond

Tallinnas Pikal tänaval lastekirjanduse keskuses käib üks suur ja jabur teejoomine. Näitus «Alati on teeaeg» ehk «It’s Always Tea-time» on inspireeritud Lewis Carrolli raamatust «Alice imedemaal».

«Tavaliselt teevad kunstnikud sünnipäeva puhul personaalnäituse, aga see on minu jaoks igav, sest mul on neid olnud üle 50,» ütles kunstnik ja näituse kuraator Viive Noor, kes saab täna 60-aastaseks. «Kuna pea kõik kunstnikud, keda tunnen, armastavad kangesti raamatut «Alice imedemaal» – see on kunstniku jaoks hästi magus teema –, siis kirjutasin oma sõpradele üle terve maailma ja korraldasin meile ühise teejoomise.»

Näitusel on eksponeeritud 72 kunstniku tööd kokku 20 riigist. Külastaja näeb kõige fantastilisemaid kujutisi Unihiirest, Kübarsepast, Märtsijänesest ja muidugi Alice’ist. Tase on nii tugev, et kümned Euroopa muuseumid ootavad kannatamatult, millal näitus Tallinnas kokku pakitakse, et saaksid seda ise eksponeerida. Näitusel osalevad ka nukukunstnikud, osa nende loomingust on eksponeeritud Meistrite Hoovi nukukunstistuudios.

Carolli «Alice’s Adventures in Wonderland» ilmus 150 aasta eest, 26. novembril 1865. aastal. Noor, kes ise hirmsasti teed (eelistatult musta, Earl Grayd, ja ilusast portselanist tassist) armastab, ütles et Tim Burtoni 2010. aastal linastunud Alice’i film (Oscar nii kostüümi- kui kunstnikutöö eest) on üks tema lemmikuid, eriti meeldib talle filmi gootilik ja salapärane visuaalne keel.

Alice’i lugu on küll klassika, kuid Noor teab väga väheseid inimesi, kellele see oleks lapsena meeldinud. «Tegelikult ei olegi see lastele kirjutatud. Seal on nii palju kihte, et tegelikult on raamat pigem täiskasvanute muinasjutt.»

«Läbi aegade on Alice’i-raamatut väga palju erinevate trükkidena välja antud,» rääkis Noor. «Aga kui ma vaatan, mis mulle kui illustraatorile huvi pakuksid, siis neid nii väga suur hulk ei olegi.» Väga palju kasutatakse John Tennieli originaalillustratsioone. «Kõik kunstnikud tahaksid Alice’it illustreerida, aga miskipärast väga vähesed on saanud seda teha. Siin tuleks ehk kirjastuste poole vaadata, sest kunstnikud seisaksid järjekorras, et seda teha.»

Noor kahtlustab, et kirjastused üritavad Tennieli töid kasutades odavamalt hakkama saada, et ei peaks kunstnikele honorari maksa.

Noor näitab Hispaania kunstniku Ana Juani töid ja märgi, et viimane näitustel praktiliselt ei esine. Alice Juanile ka üldse ei meeldid, aga seda Noor ettepanekut tehes ei teadnud. Aasta pärast, kui pildid kohale jõudsid, ütles Juan Noorele: «Ainult sinu pärast ma need pildid tegidki, tegelikult ma jälestan seda juttu!». Noore palvele tööd tehes hakkas talle meeldima just protsess, mitte Alice ise. Nüüd teeb ta ikkagi Alice’i raamatut, kuid töötab materjali oma moodi ümber. Näitusel esitatu järgi otsustades tuleb see üks üsna kõhe muinasjuturaamat.

Jaburast teelaudkonnast Noor oma lemmikut ei vali. «Jänest ma muidugi armastan, ja Kübarsepp on muidugi üleüldine lemmik. Pealegi, kui Johnny Depp on sellise Kübarsepa meile ette mänginud (eelviidatud Burtoni filmis), võib ju lausa ära armuda. No ja Alice niikuinii».

Järgmisena juhib Noor tähelepanu Moskva maalija Svetlana Rumaki tööle «On teeaeg, Alice!» Venemaal on kombeks, et rikkad firmad teevad oma klientidele kuninglikke kingitusi, kus rahaga kokku ei hoita. Näiteks trükitakse piiratud tiraažis kuulsa kunstniku poolt illustreeritud uhke raamat. (Venemaal on Alice’i lugu ja sellega seonduvad subkultuurid nõukogude ajast väga olulisel kohal – H. Alla). Rumaki maaliski kahele luksuslikule väljaandele, «Alice imedemaal» ja «Peeglitagune maailm» illustratsioonid, mis kõik ära osteti. Autor sai endale vaid kolm koopiad kummastki raamatust, kuid soostus mõlemast ühe eksemplari Noorele kinkima.

Veel tõstab kuraator esile itaallase Alessia Bravo tööd, mis ehib ka näituse plakatit. Me näeme siin valgeteks jänesteks muutvat teeauru, teetassis sukelduvat Alice’it, puu otsas kasvavaid teetasse ja loomulikult ei puudu taustal Irvik Kiisu muie. «Alessia töö meeldib mulle selle pärast, et see on hästi mitmeplaaniline. Kui mõne töö, näiteks Ana Juani puhul on selge, et see pole sugugi lastele suunatud, siis Alessia töö on kihiline. Siin ei ole midagi niisugust hirmsat, et see last kohutaks, aga täiskasvanu leiab siit palju tasandeid ja sümboleid, mida lahti mõtestada,» viitas Noor.

Hästi lapsesõbralik ja pehme joonega on ka Marco Somà töö «Teejoomine metsas». Somà on praeguse aja Itaalia üks armastatumaid raamatuillustraatoreid. «Noor mees, väga huvitavad töö, just sellised, mis lastele meeldivad, Soojad, paljude detailidega, fantaasiarikkad. Samas on siin ka asju, mis on täiskasvanule huvitav vaadata.»

Loomulikult on ohtralt esindatud ka Eesti kunstnikud ja illustraatorid, eesotsas kuraatori endaga. Näeme Tiia Metsa, Jüri ja Piret Mildebergi, Juss Piho, Anne Pikkovi, Ulla Saare, Urmas Viigi jt fantaasiarikkaid illustratsioone. «Eestlaste tööd on täiesti võrdsed maailma kõige tipumate tippudega. Inimestel on raske uskuda, et meie tööd on välismaal nii hinnatud,» märkis Noor. Näiteks tänavu Itaalias ringi reisivat Eesti illustraatorite näitust «Elas kord…» (kuraator Viive Noor) on korduvalt kajastanud Itaalia rahvusringhääling RAI. «Kui me oma Aktuaalsesse kaamerasse pääseme üliharva, see Itaala tele on meid sageli ja pikalt näidanud. Koha peal ei saada alati aru, kui kõrgel tasemel on eesti illustratsioon.»

Näitus on avatud 28. novembrini.