Petersonide triumf

Tartuffe (Marius Peterson) ja Elmire (Liina Olmaru) aktsioonis. Foto: Siim Vahur

Kujutage ette, et te istute Eesti Draamateatri suures saalis ja kui uhked punased kardinad teie silme ees avanevad (millal te viimati nägite teatris eesriide avanemist?), seisavad laval põlvpükstes ja kontsakingades mehed, parukad peas, kes kõigele lisaks räägivad omavahel värsivormis. Kõlab nagu õudusunenägu, kindlasti hullem kui keskpärane ooper.

Nõus, see kõlab tõesti hirmutavalt, aga tegelikult võib parukate-puudri lavastus olla energiast pakatav, lummav ning teatriimet pakkuv. Seda tõestas Lembit Peterson ja tema lavastatud «Tartuffe» – publik seisis esietenduse järel püsti ja aplaus ei tahtnud lõppeda.

Molière kirjutas «Tartuffe’i» 351 aastat tagasi, esietenduse järel näidend keelati – kuningale tekst meeldis, ent mõjukatele ühiskonnategelastele mitte. See olevat liialt riivanud toonasi õukondlasi, oli liiga tõepärane.