Petersonide triumf

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartuffe (Marius Peterson) ja Elmire (Liina Olmaru) aktsioonis.
Tartuffe (Marius Peterson) ja Elmire (Liina Olmaru) aktsioonis. Foto: Siim Vahur

Kujutage ette, et te istute Eesti Draamateatri suures saalis ja kui uhked punased kardinad teie silme ees avanevad (millal te viimati nägite teatris eesriide avanemist?), seisavad laval põlvpükstes ja kontsakingades mehed, parukad peas, kes kõigele lisaks räägivad omavahel värsivormis. Kõlab nagu õudusunenägu, kindlasti hullem kui keskpärane ooper.

Nõus, see kõlab tõesti hirmutavalt, aga tegelikult võib parukate-puudri lavastus olla energiast pakatav, lummav ning teatriimet pakkuv. Seda tõestas Lembit Peterson ja tema lavastatud «Tartuffe» – publik seisis esietenduse järel püsti ja aplaus ei tahtnud lõppeda.

Molière kirjutas «Tartuffe’i» 351 aastat tagasi, esietenduse järel näidend keelati – kuningale tekst meeldis, ent mõjukatele ühiskonnategelastele mitte. See olevat liialt riivanud toonasi õukondlasi, oli liiga tõepärane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles