«Sicario»
Režissöör Denis Villeneuve
USA 2015
Eesti kinolevis alates 18. septembrist
Kõige vägivaldsem aasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sicario tähendab Mehhikos palgamõrvarit. «Sicario» tegevus toimub Mehhikos, kus USA eriüksus narkokaubitsejaid püüab. «Olete te LKA?» küsib üksusega ühinenud Kate (Emily Blunt). Pole tähtis, mis me oleme, vastab tema küüniline uus juht ja õpetaja Matt (Josh Brolin).
Kate ühineb grupiga pealtnäha vabatahtlikult, kuid tegelikult pole tal suurt valikut, tema üksus on just õhku lastud ja tal ei ole midagi peale ängi. «Oled sa abielus? Lapsi on?» uurib Matt tööintervjuul. Milleks sellised küsimused, ei saa Kate aru. Lööb Matt talle külge? Grislikaru olemisega Brolin oli ju algusaastatel filmimaailma n-ö ilus mees, kuid sai vanemaks, läks Oscari-filmi «Milk» võtetele ja Sean Penn hüüatas teda nähes: «Mees, mis su näoga on juhtunud? Sa ei ole enam üldse ilus. Ja mulle meeldib see!»
Aga ei, Kate on lahutatud ja lapsi ei ole. Midagi ei ole, elu on kaanetatud ja närtsiv, ja sünge on ka see film, mida lavastab Denis Villeneuve, kellel lavastajaraamatus ju tõrksad «Vangistatud» ja «Vaenlane». Võiks karta, et Pablo Escobari teemat on viimasel ajal liiga palju, ka Netflixi värske sari «Narcos», et asi hakkab juba pantomiimi vajuma, Escobaril oli ju lausa ette nähtud aastas kümme protsenti kadu laos raha jaoks, mille rotid puruks närisid, aga see on Villeneuve, kellest me räägime.
Filmi iseloomustab stseen üsna alguses, Kate’i esimesel päeval koos uue üksusega, kui see saabub Juarezesse üht olulist narkotegelast ära tooma. Üksus sõidab paljude autodega, millega piiril liitub kohalike politseiautode eskort («Ära kohalikku politseid eriti usalda,» soovitab Kate’ile üksuse nõuandja Alejandro (Benicio Del Toro)).
Autosid on selline lõppematu rodu, ja filmib seda Villeneuve sellisel pleekinud industriaalmaastikul ja sellise terasarranžeeringuga, nagu hiphopiprodutsent Kevin Martin juhataks sümfooniaorkestrit, et võib oodata samasuguseid tehnitsistlikke hiigelämblikke, nagu neid kultusfilmist «Vaenlane» inspireeritud austajad internetis joonistavad, ja on selge, et üksinda seal keegi välja ei lähe.
Saabujaid tervitavad tontlikud jalgupidi üles riputatud moonutatud laibad. Imelik vili kasvab puu otsas. Kuna nad laibal lisaks veel pea ära lõikavad, hakkab rahvas mõtlema, et ilmselt need inimesed tegid midagi väga valesti, seletab Alejandro.
Siin nad ei ründa, nad ründavad pärast, piiril, ütleb Alejandro, ja tagasiteel, piiripunktis, kus tekib ummik, tekib klaustrofoobia, ja kus ka paar kahtlast autot välja ilmub. Ja just siin sünnib filmi šokeerivaim koht, rusuvam kui need laibad, kui üksus autotäie inimesi sodiks laseb. See käib nii pinevalt, vaikselt, nii kärmesti ja kalkuleeritult, et jätab Kate’i ja vaatajad õhku ahmima.
Selgitusi ei jagata kellelegi. Jah, mehhiklased autos olid kahtlased, lõuani täis tätoveeritud, ja neil olid relvad, aga nad võisid ju olla suvalised, kellel pole kartelliga mingit seost. Ja pärast seda üksus lihtsalt lahkub kuriteokohalt.
Hiljem muutub stsenaarium melodramaatilisemaks ja konstrueeritumaks, kuid osatäitjaid ei taba ikkagi eriti näitlemast.
Lakooniline Blunt on kompromiss omaenda filmis, eriti mõõdukalt näitleb aga Del Toro. Me ei tea, kes on Alejandro, nagu me ei tea, kes on Del Toro. On ta suur, eraklik staar, kes annab vahel ajakirjale Esquire kaaneintervjuu, või näeb ta Hollywoodis ikkagi vaeva mitte-latiino-rollide saamisega?