Von Krahli uus juht Mart Koldits tunnistab, et tal läheb kõht lahti, kui ta peab mõtlema lavastuse müügile

Von Krahli teatri uus juht Mart Koldits turundulikku mõtlemisse ei usu. Tema arvates pole see ilus Foto: Eero Vabamägi

• Mart Kodlts üritab mitte muutuda orientoloogiks, vaid jääda linnuks, kes laulab.
• Teatri aluspõhjaks ei ole Kolditsa arvates kirjandus või näitleja ega ka lugu.
• Krahl jätkab autoriteatri lavastustega.

Von Krahli teatri uus juht Mart Koldits ütles oma troonikõnes, et tema ei too teatrisse kaasa uut algust. «Mul on selles mõttes vist sitad uudised, et mitte mingeid erilisi kunstiliste põhimõtete muutusi ei tule, sest kuidas saab muuta midagi, mille olemus ongi muutumine? Krahlis on pidev muutumine elementaarne. Siin alustatakse ALATI algusest – vähemalt mulle tundub nii. Siin on alati olnud au sees riskimine ja n-ö viskumine tundmatusse ilma selle turvaköieta, mille nimeks on «ette teada lõpptulemus».»

Teatri aluspõhjaks ei ole Kolditsa arvates kirjandus või näitleja. Sest seda öelda on sama hea, kui et maali aluspõhi on pintsel. Teatri aluspõhi ei ole Kolditsa sõnul isegi lugu. «Kas tõelise kunsti puhul saab üldse rääkida mingist muust alusest kui tegijate üsna määratlematute valude, kirgede, ideede ja visioonide põletavast väljapressist, mis jätab oma publikule vähem või rohkem õnnestunud jälje. Nii et kordan üle, minu arvates on teatri aluseks teater ise. Just nimelt see ruum, see aeg, need inimesed, mis antud hetkel mingitel müstilistel põhjustel kokku saavad. Ja sellest kokkusaamisest sünnib alles see vorm ja esteetika, mis lavale jõuab. Alguses on idee või mingi visioon, aga see, mis sellest välja tuleb, koorub välja pingelise prooviprotsessi pingelistes põrkumistes.»

Krahli juhina lubab Mart Koldits lihtsalt organiseerida ühe grupi tööd eesmärgiga, et see grupp, nagu Taavi Eelmaa ütles, saaks proovides võimalikult hästi keskenduda järgmise 10 000 aasta olulisimatele teemadele. «Krahl seisab vaba inimese ja vaba kunsti eest. Ilma esimeseta poleks teist. Ja vastupidi.»

- Ugalasse, Endlasse otsiti alles hiljuti kunstilisi juhte, ka Eesti Draamateatri juhi ametile oli korraline konkurss, aga sina otsustasid valida Von Krahli teatri. Miks?

Olen ajapikku sel teemal erinevate teatritega rääkinud, kuid olen tundnud, et see ei ole minu tee. Peetri (Peeter Jalaka) ettepank asuda Krahli juhi kohale tuli mulle täieliku šokina, pauguna. Krahl on ju Peetri teater! Esimese küsimusena küsisin, et kas juhtus midagi, kas sulle pandi mingi diagnoos, et sa enam ei tohi tööd teha.

Krahli mudel sobib mulle. Seega Krahli valimine oli puhtalt kunstiline valik. Punkt üks: ma ei peaks teistes teatrites vastu, niipalju olen ma realist ja suudan olukorda hinnata. Punkt kaks: repertuaariteatri süsteem pole võib-olla minu teetassike. Vähemalt ma arvan praegu nii.  Sest mul läheb kõht lahti, kui ma pean mõtlema, et tükk peab ka müüma. Ma ei taha valetada.

Peetri (Peeter Jalaka) ettepank asuda Krahli juhi kohale tuli mulle täieliku šokina, pauguna. Krahl on ju Peetri teater!

- Krahl saab riigilt rahalist tegevustoetust, ent te siiski olete erateater ning seega just teil on kohustus teenida omatulu. Ma näen vastolu.

Just, see on paradoks! Ma ei saa öelda, et teised teatrid ei võta kunstilisi riske, võtavad küll, sest kogu looming on suur risk, aga nii radikaalselt ja vabalt teised teatrid ei saa käituda.

- Sa arvad, et sa ei pea kordagi Krahlis mõtlema sellele, kuidas publikut saali saada?

Kui teen teatrile kahjuliku lavastuse, siis olen valmis päevapealt lahkuma, ja ilma igasuguste kompensatsioonideta. Pole mõtet võtta järjekordset teatrit ette selleks, et hakata kultuuritööstust taastootma.

Üritan suhtuda kompromissitult. Nimelt teha seda, mis pähe tuleb.

- Minule küll meeldib, kui teater arvestab publikuga, see ei tähenda kommertslikku teatrit. Pean silmas dialoogi publikuga.

Mina tegijana ja teised Krahli tegijad on ju ka tegelikult teatripublik. Me teeme sellist teatrit, mis meie jaoks on kõige ausam ja ehedam. Ei tasu arvata, et me publikule ei mõtle. Selleks tulebki valida õige aeg ja koht. Kui ma kooli lõpetasin, siis arvasin, et kõige õigem on teha õigeid asju vales kohas ja valesid asju õiges kohas. Nii naiivne ma võib-olla ei ole.

Point on see, et mulle sobib see teater, mida Krahlis on tehtud, ja mul on tunne, et ma ei tule siia midagi hullult ära lõhkuma.

Von Krahli juht Mart Kolditsa vajab disainitud maailma kõrvale hetki, kunstiteoseid, mis pakuvad  mõtlemise ruumi või tühja ruumi. Foto: Eero Vabamägi

- Milline saab olema Kolditsa Krahl?

Me teeme autoriteatrit. Teeme ainult oma loomingut ehk seda, mida koos trupiga luuakse proovide käigus. Meil on küll mingi lähteülesanne, kuid kuhu eksperimenteerimisega välja jõutakse, on lahtine.

Selline teater on riskantne, kuid tunnen, et just selliseid pinge-lahendusi, tempo-rütme ja aja ning ruumi käsitlust on tänapäeva inimesel väga vaja. Püüame pakkuda üle disainimata kogemust, sest me elame disainerite diktatuur all.

- Mida tähendab disainerite diktatuur?

Kõik on suur disain, ma ei räägi plakatitest ja esemetest, vaid ka inimsuhtlemisest. Võtame näiteks poliitilise korrektsuse, see on disainitud inimsuhtlus. Meie kultuur toimib niimoodi, et kõik standardiseeritakse ära.

Näiliselt oleme kõik demokraadid ja võrdsed inimesed, kuid tegelikult on reglementeeritud, keda ja kuidas sa kõnetada võid. Inimsuhteid disainitakse nii mõnusalt varjatuna, et me kõik peamegi seda juba normaalsuseks.

Ma ei ütle, et kõik olete hullud, et kõik on illusioon, aga mina inimesena tunnen, et ma vajan disainitud maailma kõrvale hetki, kunstiteoseid, mis pakuvad mulle mõtlemise ruumi või tühja ruumi.

- Seda sa püüadki Krahlis teha?

Jah, mina koos teistega.

- Kes moodustavad tänase Krahli?

Nimetame neid Krahli kogukonnaks, need on inimesed, kes osalevad Krahli tükkides, alates vanast bändist, lõpetades nn uue trupiga, aga mitte ainult nendega. Esimeses lavastuses osalevad Jim Ashilevi, Tõnis Niimemets, mina ja Kertu Moppel, ja uue nimena Mehis Pihla, kes on väga andekas dramaturg.

Seega on meil trupis kolm väga võimekat dramaturgi: Jim, Kertu ja Mehis.

Õppisin koolis hästi ja kui ma pärast kooli teatris lavastasin, siis läksin proovi vägagi hästi ette valmistatuna, mul oli kõik välja mõeldud. Proovis aga krigistasin hambaid, et kuidas te ei saa hakkama!, ma täpselt tean, mida ma tahan jne. Tegin oma esimesed kümme lavastust ära, panin uued ideed, millega olin turule tulnud, lavastustesse, ning siis tekkis mul iseendast tüdimus.

Ühel hetkel avastasin, et kui proovis tekkis midagi, siis see midagi varjutas ära kõik kodus välja mõeldud geniaalsed lahendused. Nüüd olen faasis, kus ma ei lähe proovi kindla kavaga, vaid püüan anda ülesandeid, mis tekitaks midagi. Ma ei tea mida. Olen natuke nagu alkeemik, kurat, et kui ma nüüd selle salpeetri ja seebi kokku panen, siis kas tuleb midagi või ei?

Nüüd olen faasis, kus ma ei lähe proovi kindla kavaga, vaid püüan anda ülesandeid, mis tekitaks midagi. Ma ei tea mida. Olen natuke nagu alkeemik, kurat, et kui ma nüüd selle salpeetri ja seebi kokku panen, siis kas tuleb midagi või ei?

Teatris istudes tunned ju ka ära, kui laval näidatakse kodus välja mõeldud standardlahendusi. Vaatad lavale ja näed kultuuritraditsiooni. Seal ei ole huvitavat error’it sees.

- Mis võiks publikuga Krahli saalis juhtuda?

Miinimum oleks see, et nende tavaelu rütmi tekiks huvitav võnge, mingigi värskendus, sekkumine. Kasvõi täielik segadus, aga et see poleks «just the other evening». Ma ei räägi moraalist, sest kunst ei pea olema ideoloogiline.

Ma vist olen postmodernismi ajastu laps, sest ma näen igal pool ideoloogiat, et kui keegi midagi kunstiliselt formuleerib, siis ma mõtlen kohe, et mis jõud siin taga on ja mida ta nüüd promob.

- Ideoloogia vältimine oma töödes on ju samuti ideoloogia?

Siin tuleb teha vahet tasanditel. Kui üks inimene ütleb teisele, et ta on loll, ning viimane vastab, ei, sa ise oled loll, siis nad mõtlevad ühel tasandil. Kuid kui tuleb keegi kolmas juurde ning see kolmas väidab, et mõttetu on laua taga üksteist lolli kontseptsiooniga loopida, siis lisandub teine tasand.

Mõnes mõttes sa võid reduktsionistlikult mõelda, et see on ka omamoodi täpselt sama asi, aga ei ole. On olemas eri tasandid, metamõtlemine mingi teise mõtlemise suhtes. Kui kaks koera purevad ja sa viskad sinna külma vee vahele, siis külm vesi on ikkagi teise tasandi nähtus.

-See on väga huvitav, mis sa räägid, aga mis on siis sinu vastus küsimusele, et sa ei kasuta ideoloogiat?

Ilmselt mingis mõttes on see võimatu ülesanne, aga ma üritan küll mitte kasutada. Ma olen ka inimene, ma olen samasuguses maatriksis sündinud nagu kõik teised. See, kui mina üritan end vabalt väljendada, olla antipauer, siis muidugi olen ka mina mingite varjatud jõudude meelevallas. Aga ma arvan, et see on miinimum, mida üks inimene võiks üritada teha. Võib-olla on see sisyphoselik, mõttetu, aga mulle meeldib üritada, sest ma ei oska teisiti. Võib-olla on see idealistlik, aga mulle meeldib mõelda, et nii saab tekitada õhkõrnu hetki, kus nii-öelda kultuurijuhe jookseb kokku ja tekib puhas säde, mis võib-olla ei tähendagi midagi või tähendab midagi sellist, mis pöörab hetkel sinu peas oleva süsteemi, kus kõik on paika loksunud, natukenegi võbelema.

Keegi ei räägi koearaga normaalselt / Von Krahli Teater from VonKrahl on Vimeo.

Video autor: Mikk-Mait Kivi 

- Krahli sünnipäeval, 30. septembril esietendub sinu lavastuses «Keegi ei räägi koeraga normaalselt», kus te lavastate oma elu. Millest see lavastus siis räägib?

Meie kõige suuremad inspiratsiooniallikad on elu kõige igavamad ja tavalisemad hetked. See  on jälle utoopiline mõte, aga ma tahtsin teha lavastust iseenesestmõistetavusest. Me mõtleme, et need ja need on tähtsad hetked, kuid nende tähtsate hetkede vahel on palju tavalisust, näiteks hambapesu. Me üritamegi tavalistesse hetkedesse fokuseerida ja vaadata, mis nende tähendusväljadega juhtub.

Mul on üks lemmikharjutus. Kui ma mingi seltskonnaga söön, siis korraga teen oma mõttes lülituse ja muutun pealtvaatajaks, võõraks. Niimoodi kaovad ära narratiivid ja ma näen seda tegevust iseenesest ning siis see söömine muutub millestki. Vot selle muutusega üritamegi edasi minna, vaadata kuhu see välja viib.

Mul on üks lemmikharjutus. Kui ma mingi seltskonnaga söön, siis korraga teen oma mõttes lülituse ja muutun pealtvaatajaks, võõraks. Niimoodi kaovad ära narratiivid ja ma näen seda tegevust iseenesest ning siis see söömine muutub millestki. 

Praegu kumab mu peas lause: see on lavastus nii lihtsatest asjadest, et paha hakkab. Ma ei tea, kas see lause kehtib ka esietenduse ajal. Kui ma hakkan mingit tükki tegema, siis ma üritan mitte öelda, et ma teen tüki sellest või teisest, vaid et ma lähtun sellest või teisest. Mina võin lavastuse sõnumit ju aimata, samuti seda, kuidas see minu elu rikkamaks teeb, aga kuidas see sulle, publikule mõjub, seda ma ju ei tea.

Kunst on üks võimatu üritamine. Mul oleks väga sümpaatne, kui näiteks keegi viskaks siia põrandale pikali ja üritaks tõsimeeli siit seinast niimoodi ülesse minna.

- Sa ei tahtnud enne kolmapäeva oma lavastuse pealkirja välja öelda, miks?

Pealkirjade liiga vara välja ütlemine on kergelt öeldes valetamine. Enne prooviperioodi algust ma ju tegelikult ei tea, millest lavastus täpselt räägib. Nii tulebki välja, et plakat ja reklaam on üks teos ja laval toimuv on hoopis teine teos. Näiteks veel kaks nädalat tagasi oleksin ma pannud sellele lavastusele täiesti vale pealkirja. Ma ei saa seda öelda, muidu hakkab veel levima, kuid alles üleeile me leidsime selle ainuõige pealkirja – «Keegi ei räägi koeraga normaalselt». Kersti Karro tuli koeraga teatrisse ja avastasin, et me kõik hakkame koeraga rääkima teise häälega. Jabur!

- Kuidas saab publik piletit osta, kui lavastusel pole pealkirjagi!

Piletid lähevadki müüki siis, kui proovid algavad ja meil on pealkiri paigas.

-Krahli algusaegadega võrreldes on väga palju muutunud, tekkinud on väga palju vabatruppe, kes teevad õnnestunud ja vähem õnnestunud lavastusi, Tartu Uus Teater on juba vana tegija,  eelmine aasta lisandus Vaba Lava jne. Milline on sinu arvates Krahli positsioon Eesti teatrimaastikul?

Vaata, mis termineid sa kasutad – positsioneerima. Mul tuleb kohe meelde turundusõpik. See tapaks igasuguse loomingu, kui ma proovisaalis niimoodi mõtleksin, et kuhu ma nüüd ennast positsioneerin.

-Aga sa pole ju ainult lavastaja, vaid teatri juht.

Tean seda deemonit ja üritan selle vastu seista. Ma üritan mitte muutuda orientoloogiks, vaid jääda linnuks, kes laulab. Kui ma hakkan positsioneerima, siis läheb fookus täiesti paigast ära. Me peame keevitama, tegema seda, mis meile meeldib.

-Sa siis ei pööra tähelepanu sellele, mis ümberringi toimub?

Ma üritan seda vältida, aga paratamatult see jõuab minuni. Muidugi ma tajun, et olemas on mingid sahtlid, et meie oleme siin sahtlis ja teised teises või kolmandas sahtlis. Minu jaoks see pärsib, sest kui mul proovis tekib mingi idee ja siis järsku taban, et kuramus, seda on teinud see või teine, siis selle asemel, et seda ideed edasi arendad, ma tapan ta juba eos ära.

-Samas ei saa looja elada oma suletud ruumis.

Vastupidi, üks looja peab suutma tekitada ühe suletud ruumi. Tavaolukorras me näeme ümberringi toimuvat, oleme niikuinii selles entel-tentelis osalised, ja kui sa vähegi mõtlemisvõimeline inimene oled, siis sa tajud seda niikuinii. Me kõik väljendamine ennast läbi standardiseeritud disainilahenduste.

Ka mulle on pähe pekstud selline mõtlemine, kõik see positsioneerimine ja turundus. Aga kui sa hakkad turunduslikult mõtlema, siis muudad publiku tarbijaks. Minu arvates pole see ilus.

Mina loojana olen ju ka segaduses inimene ja ma võtan endaga kaasa inimesed, kes vähegi tahavad kaasa tulla, et sellest segadusest koos siis mingi selgus leida.

Aga kui minna alguse juurde tagasi, siis mingi periood enne oma lavastuse tegemist, ma ei vaata teiste töid, sest need võivad väga jõhkralt mõjuda. See on nagu unenäoga. Kui sa unenägu näed, siis on ju kõik normaalne, alles siis, kui sa üles ärkad, saad aru, et kolme jalaga inimene pole siiski normaalne. Und nähes sa ei imesta. Eluga on täpselt samamoodi. Kui olla kogu aeg entel-tentelis sees, siis on väga raske aru saada, mis on normaalne ja mis mitte, seepärast tuleb eralduda.

Mõistan, et jagada end direktoriameti ja lavastaja vahel on jube raske.

- Kuid siiski, keda sa näed Krahli konkurendina?

Krahlil pole konkurente. Või sa tead veel mõnd teist bändi teatrit, kes töötaks samade meetodite alusel?

- Tartu Uus Teater, Cabaret Rhizome, Labürintteater G9, Kertu Moppeli ümber oli tekkimas oma rühmitus. Aga võib-olla see meetod polegi oluline, vaid publik, kellele tehakse teatrit.

Õnneks Eesti teatrielu on rikas, õnneks pole Krahl enam üksik hull. Aga kui sa küsiksid, kas ma kardan konkurentsi, siis ma vastaksin, et mis mul üle jääb. Sa ka ei jäta hommikul kodust välja minemata, sest kardad auto alla jäämist.

 Aga kui sa küsiksid, kas ma kardan konkurentsi, siis ma vastaksin, et mis mul üle jääb. Sa ka ei jäta hommikul kodust välja minemata, sest kardad auto alla jäämist.

Mind ei käivita konkurents, olen teinud nooruses sporti ja tean, et mind võistlusmoment hoopiski halvab. Mina üritan omi asju teha nii hästi kui suudan ja ma üritan austada teisi, kes teevad ka minu arvates häid asju, ning mitte tunda, et nad tõmbavad mult tekki alt ära.

Von Krhali lavastus «Budapest», mille autoriteks on Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak. Foto: Von Krahl

- Mida sa pead Krahli senistest lavastusest kõige võimsamaks?

Olen Krahli repertuaarist ära näinud 90 protsenti lavastustest, sellele küsimusele on raske vastata. Aga kui meenutada esimesi, siis 2001. aastal Von Krahli ja Showcase Beat Le Moti ühistööna valminud «Piraadid» oli minu jaoks väga eriline ja uuenduslik kogemus. Kui sa saad mingi kummalise sündmuse osaliseks, siis sa ei oskagi nagu reageerida. Sul tekib mingi viive või paus. Mul kestis see paus pärast «Piraate» lausa mitu nädalat.

Kui rääkida uuemast Krahlist, siis nüüd ma olen käinud vaatamas mitu korda «Budapesti», kus olen naernud, nii et piss püksis. Jalaka «Sünnisõnad» töötas väga võimsalt. Kui mingi tükk räägib eestlusest, siis on see tükk. Teen kõik endast oleneva, et «Sünnisõnad» etenduks ka järgmine aasta.

AUX / Von Krahl from VonKrahl on Vimeo.

Video autor: Reimo Õun. Kasutatud materjali tootnud: Vita Pictura Productions, Tallinn Nights

- Mida Krahl lisaks teatrile veel pakub?

Selliseid pidusid, kus kõlab muusika, mille järgi ka mina tantsiks. Tegemist on AUX-pidude sarjaga, kus DJ-d on väga kõvad elektroonilise muusika staarid. AUXi veab Mark Stukis.

Legendaarne piletiadministraator Kersti Karro tõmbas käima Kinoklubi, kus kohvikulaus istuv publik kuuleb elavat muusikat ja näeb Krahli vanade lavastuste videosalvestisi. Oktoobris näiteks saab vaadata taas 2003. aastal esietendunud «Luikede järve».

Krahli uus hooaeg

* «Keegi ei räägi koeraga normaalselt»

Esietendus 31. oktoobril. Lavastaja Mart Koldits. Kaasloojad-näitlejad: Kertu Moppel, Jim Ashilevi, Tõnis Niinemets, Mehis Pihla, Mart Koldits.

Lavastus tegeleb ülilihtsate asjadega, mis asuvad meie nina all, kuid on peidus argielu iseenesestmõistetavuse kihi all. Kõige õigem olekski ütelda, et lavastus saab olema katse lammutada iseenesestmõistetavusi.

* Kertu Moppeli lavastus

Esietendus 30. jaanuaril 2016. Lavastaja Kertu Moppel. Kaasloojad-näitlejad: Mari Abel, Liisa Pulk, Lauri Kaldoja, Tõnis Niinemets, Jim Ashilevi, Mart Koldits

Reklaamibüroo hipsterid pagendatakse keldrisse ja nad hakkavad rituaalide kaudu avastama oma sisemist Ameerikat.

*  Lauri Lagle lavastus

Esietendus 16. aprillil 2016. Lavastaja Lauri Lagle. Kuna selle lavastuse näitlejad pole veel kõik kokku lepitud, siis nimesid avaldada ei saa. Samuti on esialgsed lavastuse ideed nii pöörased, et siinkohal ei taha ka neid veel välja kuulutada.

* Taavi Eelmaa lavastus

Esietendus 2016 sügisel. Lähtematerjal Søren Kierkegaard «Võrgutaja päevaraamat». Laval arvatavasti Taavi Eelmaa ja Mart Koldits.

* Juhan Ulfsaki lavastus

Esietendus 2016 sügisel. Juhan Ulfsak võtab Helsingi teatrikõrgkooli tudengitega ette William Goldingi «Kärbeste jumala». 

Mart Koldits

Sündinud 19. jaanuaril 1979

Haridus: 1997–2000 Tallinna Pedagoogika Ülikool, reklaami ja meedia eriala

2004 EMA Kõrgem Lavakunstikool, lavastaja eriala

Töökohad:

2004–2008 Tallinna Linnateater, lavastaja

2008 Von Krahli Teater, lavastaja

Juhendab lavakooli XXVIII lendu koos Anne Türnpuga

Valik lavastusi: Viktor Pelevini «Tšapajev ja Pustota», Franz Kafka «Metamorfoos», George Orwelli «Loomade farm», Viktor Pelevini «Kollane nool», Mihkel Raua «Järgmine voor», «Von Krahli muinasjutud», Ferenc Molnári «Pál-tänava poisid»