Tõlkija kommentaar: Aleksijevitš fikseerib aega

Veronika Einberg. Foto: Peeter Langovits

Veronika Einberg, Svetlana Aleksijevitši «Pruugitud aja» tõlkija:

Svetlana Aleksijevitši muudab eriliseks see, et tegemist pole ilukirjandusega, vaid tema raamatud on dokumentalistika, mälukirjandus. Aleksijevitši oskus seisneb ennekõike intervjueerimises, inimeste rääkima panemises, kannatlikkuses.

Mina olen tõlkinud teda vene keelest ja minu teada ta kirjutabki vene keeles. Aleksijevitši raatutes on autori teksti vähe, ta on lihtsalt pannud diktofoni käima ja siis hiljem selle ümber löönud. Aleksijevitši stiil on suhteliselt lihtne, sest inimesed räägivad ju lihtsate sõnadega.

Minu tõlgitud raamatus «Pruugitud aeg» oli umbes viiskümmend intervjuud, iga intervjuu umbes kümme lehekülge pikk. Intervjuude ajaline raam on üle kümne aasta. Kõik lood on väga valusad, need lood on inimeste saatusest. Mul on meeles lugu Abhaasia sõjast, lugu Moskvas maa all elavates tadžikkidest, keda maa peale ei lasta ja kes teevad öösiti tööd. Üks lugu oli augustiputši korraldanud mehega ja Aleksijevitš suutis panna kaasa tundma ka sellele inimesele.  

Täiesti pöörane lugu oli venelannast, kes nägi unes ühte meest ja hiljem nägi sedasama meest ajakirjanduses vilksatamas ning ta otsustas, et see mees on temale määratud. Naine jättis maha perekonna, tal oli mitu last ja armastav mees, et olla lähemal uuele mehele, kes oli karistust kandev mõrtsukas.

Tõlkija seisukohast polnud tegemist nõudliku tekstiga, kuid minul kulus selle raamatu tõlkimise peale hästi palju pisaraid, sest lood on väga valusad. Emotsionaalselt võtab Aleksijevitši tekst läbi.

Eesti keeles on hea sõna 'ajakirjandus' – pannakse kirja aega. Aleksijevitš fikseerib aega, milles ta elab. Aga mul ei tekkinud kordagi ühegi intervjuu puhul tunnet, et seda oleks ilustatud ja et sellest oleks kirjaniku käsi üle käinud. Kõik tekstid olid edasi antud just sellisena, nagu inimese jutt on – koos kõikide nohhide, nuuksete ja pausidega ning vahel ekslema mineva mõttega.

Mäletan, et kui ma esimest korda lugesin «Pruugitud aega», siis mind kohati tabas mõte: «Issand, see toimus ju minu ajal ja minu kõrval, aga me olime nii hõivatud oma asjadega ning seetõttu ei märganud, mis tegelikult Abhaasias ja Kesk-Aasias toimus.» Või ka Moskvas oli demokraatlik liikumine ning nemadki tahtsid vabadust. Kummaline, et Nõukogude Liidu lagunemise ajal toimunu oli väga sarnane, aga samas ka nii erinev. Raamatus tunnistavad paljud inimesed täiesti siiralt, et nad olid kommunistid, et nad tõsiselt uskusid seda ideed.

Aleksijevitš jääb kõike kirja pannes täiesti neutraalseks, samas kumab tekstist läbi kriitika praegusele süsteemile, et tegelikult pole õnn õue peale tulnud. Intervjuudega ja nende paigutamisega näitab ta ühiskonnale peeglit.

Veronika Einberg on tõlkimas ka Svetlana Aleksijevitši raamatut «У войны не женское лицо»,mis räägib vene naistest rindel.