Keith Richards kasvas üles bluusi- ja rokenrolliplaate kuulates, nüüd on ta 71 aastat vana ja võib ise plaate teha. Richardsi kolmas sooloalbum, koos kauaaegse kolleegi Steve Jordaniga kirjutatud ja produtseeritud «Crosseyed Heart», ei ava uusi horisonte, vaatab julgelt minevikku.
Mineviku meenutamiseks pole vaja plaadiriiulitel turnida, kulumiskindlad bluusirifid ja igavesti töötavad refräänid on Richardsil käe ja kitarri sees. Lood, mida Richards jutustab, on muidugi tuttavad ja turvalised heietused, pole neis konflikte ja suuri narratiive, mida kultiveerib näiteks Mick Jagger, kelle puudumine lisab plaadile värskust. Igapäevane tühi-tähi mõjub sümpaatselt, pealtnäha kogemata eksivad sekka mõned laitmatud poplaulud. Kui lõpu eel võetakse üles vana kantripala «Goodnight Irene», on sõnum kohale jõudnud. Kuulajal jääb üle otsida üles vanad plaadid, võtta riiulist Keith Richardsi memuaarid ja veeta nõnda mõned meeldivad tunnid.