Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/10/08/4572435t1h7af1.jpg)
Nende sõnadega kuulutati eile Stockholmis välja 112. kirjandusnobelist, kelleks osutus Valgevene ajakirjanik ja kirjanik Svetlana Aleksijevitš (67). See on Valgevene ajaloo esimene Nobel ning üle hulga aja vene keeles kirjutava kirjaniku – 1987. aastal võitis preemia Jossif Brodski – loomingu nii kõrge tunnustus.
Mida see mälestusmärk endast kujutab? Töötades 1970ndate lõpus ja 1980ndate algupoolel ajakirja Neman olukirjeldus- ja publitsistikaosakonna juhatajana, hakkas Aleksijevitš koguma ja lindistama tavaliste inimeste, meeste, naiste, laste, vanade ja noorte jutustatud lugusid, kirjutades neid puhtaks ja varustades lühikeste repliikidega. Need n-ö rohujuure tasandilt esitatud sajad monoloogid omakorda keskenduvad ühe või teise Nõukogude, aga nüüdseks ka juba Vene ja Valgevene ühiskonda tabanud kataklüsmidele.