Monument meie aja kannatustele ja vaprusele

Svetlana Aleksijevitši Minski kodu ukse taha on kogunenud ajakirjanikud, et vastselt laureaadilt esimesena intervjuud paluda. Foto: Reuters

Nende sõnadega kuulutati eile Stockholmis välja 112. kirjandusnobelist, kelleks osutus Valgevene ajakirjanik ja kirjanik Svetlana Aleksijevitš (67). See on Valgevene ajaloo esimene Nobel ning üle hulga aja vene keeles kirjutava kirjaniku – 1987. aastal võitis preemia Jossif Brodski – loomingu nii kõrge tunnustus.

Mida see mälestusmärk endast kujutab? Töötades 1970ndate lõpus ja 1980ndate algupoolel ajakirja Neman olukirjeldus- ja publitsistikaosakonna juhatajana, hakkas Aleksijevitš koguma ja lindistama tavaliste inimeste, meeste, naiste, laste, vanade ja noorte jutustatud lugusid, kirjutades neid puhtaks ja varustades lühikeste repliikidega. Need n-ö rohujuure tasandilt esitatud sajad monoloogid omakorda keskenduvad ühe või teise Nõukogude, aga nüüdseks ka juba Vene ja Valgevene ühiskonda tabanud kataklüsmidele.

Inimesi intervjueerides ei huvitu kirjanik mitte niivõrd sündmustest, kuivõrd sellest, kuidas inimesed on neile reageerinud ja mida tundnud. «Intervjueeritavad on otsekui lennukatastroofis hävinud lennuki jäänustest leitud must kast. Nende hääled tulevad kuskilt, kuhu kellelgi teisel pole ligipääsu,» on Aleksijevitš iseloomustanud oma meetodit 1998. aastal ajalehele Helsingin Sanomat antud usutluses, pärast Tšernobõli katastroofi käsitleva raamatu ilmumist.