Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/06/15/13153651t1hab37.jpg)
/nginx/o/2015/10/09/4574531t1he3e9.jpg)
Kahe suurema keskaegse müstiku Magdeburgi Mechthildo ja Meister Eckharti mõtted on ilmunud ühe raamatuna. Kuigi müstika ei ole praegusajal n-ö kuum teema, on ilmunud raamatus siiski palju õpetlikku. Järgnevalt mõned minu isiklikud mõtted ja tähelepanekud religioonipsühholoogi vaatenurgast. Kasutan allpool lühiduse huvides Magdeburgi Mechthildi «Jumaluse voogav valguse» ja Meister Eckharti «Eristamata kõnede» kohta sõna «müstikaraamat».
Müstiliste kogemuste igivana probleem on, et need on raskesti sõnastatavad. On väljendatud arvamust, et müstilisest kogemusest ei ole üldse võimalik rääkida. Seda suudab mõista vaid teine inimene, kellel on sarnased kogemused. Müstikaraamat tõestab meile vastupidist.
Kogemuste sisu on lahti kirjutatud lausa kolmel tasandil. Tinglikult võiks neid nimetada nägemuseks, elamuseks ja õpetuseks. Nägemus hõlmab ennekõike visuaalseid või mõnel muul meelel tajutavaid kujundeid. Taevaste või ka põrgulike piltide kirjeldus on kohati detailirohke. Elamus annab pildi sellest, mida müstik ise kogeb ja tunneb. Õpetus puudutab järeldusi, soovitusi ja üldistusi inimesele, kirikule või ka ühiskonnale.
Nii mõnedki õpetused on minu arvates ajatud. Näiteks lk 65 leiame ülevaate jumalaarmastuse seitsmest liigist. Rõõmus armastus asub teele, kartev armastus võtab enda peale vaeva, tugev armastus suudab teha palju, armastav armastus ei taha mingit kuulsust, targal armastusel on tunnetus, vaba armastus elab südamevaluta, vägev armastus on alati lahke.
Siinkohal väärib märkimist, et ka tänapäeva inimestevahelise armastuse käsitlused eristavad armastuse liike. Tingimusteta pühendumise kõrval on ka sellised armastuse vormid nagu mängiv armastus ja kasulik armastus. Toonane armastusekirjeldus on jumalakeskne, tänane pigem inimesekeskne.
Üheks erinevate usuliikumiste leviku põhjuseks peetakse tänapäeval inimeste janu sügavate eksistentsiaalsete kogemuste järele. See on ka üks võimalikke põhjusi, miks levivad mitmesugused vaimsed praktikad, millest paljud on ida religioonide taustaga. Meditatsioonid, refleksioonid, sisemine puhastumine, eneseleidmine – kõik see tähendab sügavat elamust. Müstikaraamat avab ilmekalt kristliku vagaduselu elamusliku tahu.
Meie tavamõte seob kloostri sageli eraldumise ja omaette olemisega. Müstikaraamat näitab, kuivõrd sotsiaalselt tundlikud on müstikute teemad. On imekspandav, kuidas müstikud elavad kaasa ja läbi nende ajastul toimuvat. Võib-olla vajab meie klikkiv ja tormav elulaad midagi kloostritaolist, kus tunnetussügavus aitab mõista, kes me oleme ja kuhu läheme.
Erinevad religioonid ja usupraktikad käsitlevad müstikat ja müstilist kogemust erinevalt. Müstikaraamat toob ilmekalt esile kristliku müstika ühe erijoone. Nimelt säilib müstilises kogemuses inimese subjektsus ja eneseteadvus. Mina jääb minaks, see ei lahustu, sulandu ega teisene, vaid pigem valgustub ja puhastub Jumalaga kohtumise kaudu.
Omaette väärtus on tõlkija järel- ja saatesõna raamatu kummalegi osale. Tegemist on kommenteeritud tõlkega, mis asetab müstikaraamatu sisu laiemasse konteksti. Ajastuomased seosed, autorite mõtete edasine saatus ja tänapäevane hinnang loovad loetule hariva konteksti. Tõlkija eruditsioon avaldab muljet.
Müstika oli, on ja jääb. Ilmselt muutuvad aja jooksul selle vormid ja ka sisu. Kuid inimese igatsus kellegi kõrgema järele, isiklik suhe sealpoolsega kuulub inimeseks olemise juurde. Veel enam, nagu näitavad tänapäeva positiivse psühholoogia uuringud, on isiklik suhe transtsendentsega üks eluterve isiksuse olulisi tunnuseid. Müstiku suhe oma Jumalaga teeb inimese suureks ja eluterveks.
ARVUSTUS
Magdeburgi Mechthild, «Jumaluse voogav valgus» ja Meister Eckhart, «Eristamata kõned»
Sarjas «Avatud Eesti Raamat». Tartu: Ilmamaa, 2015, 432 lk
Tõlkinud Kalle Kasemaa