Müstika jäävusest ehk keskaegse loo kaasaegsest tähendusest

Magdeburgi Mechthild «Jumaluse voogav valgus» ja Meister Eckhart «Eristamata kõned» Foto: Raamat

Kahe suurema keskaegse müstiku Magdeburgi Mechthildo ja Meister Eckharti mõtted on ilmunud ühe raamatuna. Kuigi müstika ei ole praegusajal n-ö kuum teema, on ilmunud raamatus siiski palju õpetlikku. Järgnevalt mõned minu isiklikud mõtted ja tähelepanekud religioonipsühholoogi vaatenurgast. Kasutan allpool lühiduse huvides Magdeburgi Mechthildi «Jumaluse voogav valguse» ja Meister Eckharti «Eristamata kõnede» kohta sõna «müstikaraamat». 

Müstiliste kogemuste igivana probleem on, et need on raskesti sõnastatavad. On väljendatud arvamust, et müstilisest kogemusest ei ole üldse võimalik rääkida. Seda suudab mõista vaid teine inimene, kellel on sarnased kogemused. Müstikaraamat tõestab meile vastupidist.

Kogemuste sisu on lahti kirjutatud lausa kolmel tasandil. Tinglikult võiks neid nimetada nägemuseks, elamuseks ja õpetuseks. Nägemus hõlmab ennekõike visuaalseid või mõnel muul meelel tajutavaid kujundeid. Taevaste või ka põrgulike piltide kirjeldus on kohati detailirohke. Elamus annab pildi sellest, mida müstik ise kogeb ja tunneb. Õpetus puudutab järeldusi, soovitusi ja üldistusi inimesele, kirikule või ka ühiskonnale.