Mart Avi – projitseerimas maailmu

Mart Avi on teinud plaadi, mis on natuke nagu sügis- aristokraatlik ja hääbumise sugemetega. Foto: Liis Treimann

Tunnistan ausalt, et see pealkiri ei saanud väga originaalne. Ta sai oluliselt tavalisem ja klišeelikum kui see, keda sellise pealkirja all portreteerida püütakse. Paraku tundus see pealkiri ainuvõimalik, sest Mart Avi on üks neist, kes loob terviklikke maailmu. Nagu teevad seda ulmekirjanikud. Need on maailmad, kuhu saab elama asuda.

Avi on Eesti avangardsema suuna popmuusikas üks viimaste aastate põnevamaid kujusid. Tema nimega seostame veel bände nagu Badass Yuki, Stones & Holes, koostööprojekte Ajukaja, Maria Minerva ja Rainer Jancisega. See Peipsi ääres kasvanud ja praegu Tallinnas elav 24-aastane noormees on jõudnud oma teise sooloplaadini «Humanista», mida võib üldistades nimetada maailmamuusikaks. Aga selliseks, mida teeb Mart Avi. See on plaat, mis kompromisse ei tee, ja ehk tuleb pärast selle läbikuulamist isegi natuke puhata. Mu õde näiteks talitas just nii.

Õpib Avi muide Tallinna Ülikoolis eripedagoogikat. Küll ütles ta, et oma õpingutel praegu pikalt ei peatuks, et hoiaks need kaks Mart Avi hetkel veel teineteisest lahus. Meie rääkisime Avi muusikast. Ja rääkisime korvpalliliigast NBA, millel ta silma peal hoiab ja millel, selgub, et on ka «Humanista» juures oma roll täiesti olemas. «Ise ma kossu mängida ei oska,» ütleb ta. Plaadi viimases loos kostab korvpallipõrkeid taevastel radadel.

-Su uue plaadi nimi on «Humanista». See peaks vist kuidagi olema seotud sõnaga «humanism»?

Nimi oli enne. «Humanista» on tuletis sinu poolt viidatust. Eelkõige on sel hea kõla ja uhke kuju. Võib ka kaugemale minna. No näiteks minu nimi Mart tuleb ladina keelest ja tähendab «Marsile pühendatud», aga on sel üldse tähtsust?

-Räägi natuke plaadi saamislugu.

Plaat on valminud viimase kolme-nelja aasta jooksul minu muude avantüüridega paralleelselt. Samas sisaldab see ka ideid, mille võrsed võivad ulatuda oluliselt kaugemale. 

Muidugi ma tean rohkem, aga ma ei taha kuulajat suunata ega mõjutada sellega, mida mina algupäraselt mõelnud olen. Ei taha ma tulevikus iseenda tsitaatidega kokku põrgata.

Olen selle plaadiga juba hüvasti jätnud. Lahkumine oli ootamatult meeldiv ja soe. Loodan, et ta ei jää üksinda, vaid leiab endale laiast ilmast kaaslasi, kellega suhestuda. Eks ma distantsilt saan pisut jälgida, kuidas tal läheb.

-Milline on sinu jaoks «Humanista» ambitsioon?

Ma ei mäleta, et mul oleks siia maailma sündides mingit püüdlust olnud. Lihtsalt koperdad ringi ja katsud kuidagi hakkama saada – vahel avastad midagi uut, vahel lööd pea ära. 

«Humanista» kohta võiks ehk sama öelda. 

-Sinu eelmise plaadi «After Hours» läbivaks tegelaseks olevat olnud keegi Vara küla viimane mõisnik, krahv Paul von Sivers. Milline on suhe kodukandimütoloogiaga näiteks «Humanista» puhul?

Üllatav on see, et hilisemas elus tekib seda kodukandimütoloogiat üha juurde, sest lapse või varateismelisena ei taibanud ehk nii palju omistada. Uute teadmiste valguses oskan vanu mälestusi ja igasugu karaktereid tagantjärele enda jaoks järjest mitmetähenduslikumaks ja huvitavamaks mõelda. «Humanista» radadel ükski konkreetne kodukanditegelane ei kõnni. Küll aga kostab sellel lõik ühelt kümneaastasena salvestatud kassetilt, millel mängin noore ulmehuvilisena, et võtan vastu telefonikõne oma tulevikuminalt («Long Distance Call»). Võibolla muutub ka see kurioosum kunagi osaks minu kodukandi mütoloogiast.

-Veel üks väga huvitav küsimus: milline on su suhe oma kaasaega kui sellisesse?

Mul on hea meel sedavõrd põneval ajal elada. Justkui nagu uus kosmoseajastu, aga raketid pole suunatud atmosfääri, vaid kübersfääri. Digitaalse arengu mõju paistab olevat oluliselt suurem kui ühe lihtsureliku jalajälgedel Kuu pinnal või mis?  Sellega seoses on pisut paista ka uutlaadi murdekohtade ja probleemide teket, mis pakuvad head ainest näiteks värskele teaduslikule fantastikale nii kirjas, pildis kui helis. Veel neli-viis aastat tagasi ei mäleta ma, et oleks näiteks internetti unes näinud.

Praegu segunevad mul isegi unenägudes see virtuaalne ja reaalne kõik üheks võrguks kokku. Internet meenutab mulle betoonplokkide ja kraavidega tikitud liivakarjääri, kus lapsena väga mängida meeldis. Kõik on vormitav, kõikjale saab kaevata, kõik on kuidagi voolav ja miskitpidi ühendatud, natuke vildakas ka. 

-Oma esimest soolokat andsid sa alguses välja kuus eksemplari. «Humanista» on ka ebatraditsioonilise ümbrisega, samuti saab seda alla laadida, makstes selle eest, palju parasjagu pähe tuleb, või siis üldse mitte. See kõik jätab mulje, et sa suhtud oma muusika levitamisse, ütleme, teatud reservatsioonidega.

Ka levitusviis võib teatavat kunstilist rolli mängida. Eelmine plaat oli teadlikult suletud. Siiamaani on. Seda pole võimalik digitaalselt hankida, vaid üksnes vinüülil. «Humanistaga» on lood sihilikult vastupidised. Ta on algusest peale avatud olnud: mine aadressile martavi.bandcamp.com ja laadi tasuta alla. Blu-­ray-karpidesse pakendatud füüsilisi eksemplare jätkub ka tõenäoliselt väga kauaks. Kusjuures, karbid saabusid minuni Kohta-Järvelt!

-Kohati tundub, et sul on side mingitpidi ekstsentriliste veidrik-artistidega, kes näiteks ei saanud kunagi kuulsaks või viibisid mingil muul moel kuskil poolnähtavuses või isegi nähtamatuses.

Nojah. Eks ma ole üks võrdlemisi autonoomselt ja isepäi tegutsev autodidakt, kes üritab meeleheitlikult suurt ja luksuslikku saundi luua, mis on omakorda üks järjekordne fassaad. Kulissidetagune helipark on võrdlemisi imelik, jabur ja trööstitu. Kõik minu tehnilised vahendid kipuvad olema odavad ja katki.

Mikrofonikapsel on juba aastaid lömmis, kitarr on sodi – kasutan seda lihtsalt mürainstrumendina, analoog-droonimasinast saan voolu, igasugu controller’eid hoiab kruvide asemel koos teip ja viimased kaks plaati olin sunnitud produtseerima pooleldi katkise ekraaniga läpakas, mis pidevalt kinni jooksis. Ma isegi ei tea endiselt, millisena mu hääl kvaliteetsel stuudiosalvestusel kosta võiks.  Ja niiviisi on see kestnud juba umbkaudu kaheksa aastat. Paras hullumaja jah. Ent sellega, nagu ka paljude muude asjadega, ei kavatse ma leppida...

-Kuidas sul muusika tegemisega on, kas plaadi valmis saanuna puhkad ja kogud ennast või teed kogu aeg midagi? Mõtlen siinkohal ka seda, et oled olnud mitme asjaga seotud ja kas midagi on ka veel töös?

Pärast selle plaadi ilmutamist jäin tõbiseks. Palavikuga voodis loetust kinnistus muuhulgas mällu, et Tallinnas jäeti 70ndatel ehituse käigus Pärnu maantee viadukti alla üks metodisti kirik. Eile sealt üle sõites kangastus mulle läbi asfaldi kõrgusesse tungiv kirikutorn. Kõlab jaburalt, aga umbes sellist laadi ebapraktilisi ning pealtnäha kasutuid teadmisi, kujundeid ja kogemusi saan ma uue muusika loomisel ära kasutada. Need sütitavad kujutlusvõimet, panevad otsima uusi kõlasid ja ajavad mu muigama. Ma ei mõtle nootide keeles. See, et ma üleüldse meediumina muusikat kasutan, on juhus. Ja töös on Badass Yuki, see bänd ei saa kunagi valmis! Mõned nädalad tagasi tegin ka uue helikujunduse saatele «Eesti Top7» ETV2s.

-Oled mulle teada olevatest inimestest üks väheseid, kes tunneb huvi korvpalliliiga NBA tegemiste vastu. Sul lemmikmeeskond on?

Püsivat lemmikut pole. Sümpaatia langeb tihti underdog’ide, vahel ka väärikate igiliikurite poolele. Toon näited mõningatest süžeeliinidest, mis algaval hooajal huvi pakuvad. Mida teeb äratõugatutest ja muidu keerulistest isiksustest koosnev Sacramento Kings? Kas Jazzi ja Bucksi noored mutandid murravad läbi? Kas puruõnnetu spordiajalooga Cleveland saab viimaks tiitli? Kas 39-aastase Tim Duncani õlgadel jätkub ka sellel hooajal jaksu endast poole nooremaid tiimikaaslasi ööklubist bussi tarida? Aga see on huvitav, et sa selle küsimuse küsisid, sest «Humanistal» leidub seoseid ka selle teemaga. Plaadi viimane lugu «The Arrival (Bison Dele)» on pühendatud ühele mängijale. Teda võib korraks kosta ka loos «Time Element».

-Kes Bison Dele oli, miks ja kuidas ta su plaadile sattus?

Ta oli vokaalgrupist The Platters tuntud Eugene Williamsi tippkorvpallurist poeg, kes loobus karjääri tipus teda oodanud multimiljonilepingust. Ta ostis katamaraani, seilas sellega Polüneesiasse, kus saabus tema elu lõppvaatus. Bison Dele (kodanikunimega Brian Williams) hukkumise asjaolud on tänini äärmiselt segased. Tegemist polnud laevaõnnetusega. «Humanista» lõpulooks on lühiinstrumentaal, milles kostab kadunud Dele pallipõrgatamist taevastel radadel. Ka selline võib olla ühe inimese elu.

Diskograafia

Mart Avi:« After Hours»  – Porridge Bullet, 2013

Mart Avi:  «Humanista»  – martavi.bandcamp.com, 2015

Badass Yuki: «Black Apple Tree»  – Mortimer Snerd, 2011

Badass Yuki: «OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS»  – Porridge Bullet, 2014

Vokaalid Rainer Jancise plaadil «Greedy Shopping Disaster», Rainer Jancis, 2015.

«Stones & Holes EP», Trash Can Dance, 2011