Õnneks tasub asi ennast ära, Digi tiraaž on viimasel ajal umbes 8800. Ajakirja alustanud ja siiani toimetanud Henrik Roonemaa pani nüüd ameti maha ja peatoimetajatoolile istus tehnoloogiaajakirjanik ning videomängude entusiast Martin Mets. Uus juht kääris käised üles ja muutis ajakirja kohe sisuliselt ja vormiliselt.

Digi värske oktoobrinumber on eelkäijast nii kõrguses kui laiuses mõni sentimeeter suurem. Endine liimköide vahetus klamberköite vastu ja see on väga hea. Ehkki liimköide näeb šikim välja, seisab klamberköites ajakiri paremini lahti ja seda on hõlpsam lugeda. Kui kahekorra käänata, siis kas või ühe käega. Paksus on uuel ja vanal sama, 82 lehekülge, aga reklaami on uues numbris viie täislehekülje võrra rohkem. Sellest pole katki midagi, erialaajakirja reklaam on tihti sama huvitav kui artiklid.

Uus kujundus mõjub mängulisema ja õhulisemana, ka logo näeb välja nagu reklaam võidusõiduautol. Teibituuningust hoolimata pole Digi oma nägu kaotanud ja kustub endiselt kätte haarama. Haarame ja vaatame, mis sees leida on.

Iga lehetegija teab, et tee muud, mis sa teed, aga ära mine torkima lugejale harjumuspäraseks saanud rubriike ja nende asukohti. Mets seda teha ei pelga ja see on hea. Arvestades, millise tempoga digimaailm muutub, ei saa selle paberist peegeldus ka staatilisse vormi kinni jääda.

Olulisimaks uuenduseks pean (tagasi) tulnud intervjuurubriiki. See on väga hea, ehkki alguses tundus, et tagasi on toodud hoopis ajakirja algusaastatel kasutatud kujundusvõte «tibi esikaanel».

Peatoimetaja Metsa intervjueeritav Carmen «MsChaos» Peussa tegeleb videomängude striimimisega. Hea persoonivalik, mis tutvustab nišimaailma tipptegijat. Samas on küsimus-vastus-vormis intervjuu väga nõudlik ajakirjanduslik žanr, mis nõuab palju nii küsijalt kui vastajalt. Võib-olla oleks sedapuhku võinud kaaluda läbikirjutatud formaati.

Rõõm on näha, et mahtu on juurde saanud rubriigid «Minevik» ja «Tulevik» ja säilinud on ka vana kooli rauamehe Veiko Tamme imeline maailm. Äpisoovitus leheküljel 18 on hea leid, kümnest üheksa olid mulle täiesti tundmatud ja neli läksid kohe testi.

Digi raudvara on «Suur test» ja «Väike test», mõlemad kenasti ajakirjas alles. Tõsi, «Suures testis» oli vaid viis UHD-monitori eelmise numbri 14 sülearvuti vastu. Võib-olla on see hea mõte, nii jagub testiosalistele rohkem kriitikaruumi. «Väikese testi» kastealusteks olid digiraamatute laenutuskeskkonnad. Hea mõte! Üldse võiks digividinate kõrval rohkem rõhku panna digiteenustele.

Patrioodina oleksin ise välismaiste kõrval joonele pannud ka Elisa raamatu ja keskraamatukogu ELLU. Uus rubriik «Eksperiment» ei erine avanumbri põhjal oluliselt testidest, aga oli kasulik lugemine sellegipoolest.

Mängurubriik jätkab vanal kursil. Sellesse numbrisse sattusid vist toimetajate lemmikmängud, sest kõik said hindeks kas neli või viis tärni. Mänguhuvilistel soovitan kindlasti silma-kõrva peal hoida sama seltskonna toimetud «Puhata ja mängida» taskuhäälingul (vt http://puhatajamängida.ee/).

Usun, et uut suurt rubriiki «Ostujuht» ootab suur tulevik. Käesolevas numbris tehakse lihtsalt selgeks, kuidas telerit ostes tootjate turundusekvilibristikast läbi näha ja selgeks saada, mida sul tegelikult vaja.

Kahjuks on ära kadunud eelviimase lehekülje «Pikk test» kus mõni toimetajatest iga kuu aru annab, kuidas sujub pikem kooselu mõne vidina või teenusega. Selle asemel on kurioosumilehekülg, mis pole ei huvitav ega naljakas ning mille peale kulunud ilusast kriitpaberist on lausa kahju. Ajakirjast on kadunud ka lugejakirjade rubriik, mis minu meelest pole suurem õnnetus.

Mida rohkem ma uut ja vana ajakirja kõrvuti lappasin, seda rohkem hakkas mulle uus meeldima. Harjusin ära, seda enam, et sisu on ikka sama hoogne, ladus ja asjatundlik, kui ta on olnud läbi kogu ilmumisaja. Muide, kõik Digi numbrid on veebiarhiivis http://www.digi.ee/arhiiv/ pdf-failidena olemas, soovitan tutvuda. Väga lõbus lugemine.