Nahktagis Viplala sõidab triibulise Parmuga

Seiklus algab: «Viplala». Foto: Repro

Milla (4) esimene kommentaar kinost välja astudes: «Kõige rohkem meeldis mulle see, kui Viplala kassi ja ämbliku tagasi tinistas.» Nagu siit aimub, käisime vaatamas Hollandi lastefilmi «Viplala».

Annie G. Schmidti raamat kuulus minu lapsepõlve. Kuulus sedavõrd, et lugesin selle kõvad kaaned pehmeks. Esimese reklaami nägemisest saadik teadsin, et SEDA filmi lähen kindlasti vaatama. Samamoodi nagu kõik teavad, millised näevad välja Pipi, Tommy ja Annika, Karlsson ja Väikevend või Mary Poppins, teadsin täpselt, milline näeb välja Viplala. Kui ma esimest korda elus nägin Jaak Johansoni, oli see nagu ilmutus – Viplala täies elusuuruses! Kahtlustan, et see pole juhtunud ainult minuga. Selles mõttes pidin muidugi pettuma. Ei mingit Johansoni.

Aga filmist. Alguskaadritest peale lummasid mind värvid. Jõulised, sügavad, rikkalikud, julged toonid riietuses, tänavapiltides, Blomide kodus. Maaliline ja nauditav. Selle eest kummardus kunstnikele.

Osatäitjate puhul kõikusid muljed üsna laial skaalal. Perepoeg Johannes (Sasha Milanus) on loomulik ja vahva. Suurepärane valik. Korda armastavast ja pere eest hoolitsevast Nella Dellast (Kee Ketelaar) on saanud jõnk ja pisut pahur teismeline. Isa Blomi (Peter Paul Muller) õpetlasehajameelsus on üsna täpselt välja toodud.

Viplala (Geza Weisz) on veidi võõrik. Neurootilisem ja kurjem, kui ma mäletasin. Täielikult jahmatas mind Viplala tuleku põhjuseks toodud uus vaatenurk, mis enne filmi lõppu paljastati. Nüüd, muljeid kirja pannes, adusin, et roll on siiski terviklik, ja kui ma filmi veel paar korda vaataksin, harjuksin ka sellise mehikesega.

Aga loos on tehtud hulgakaupa muidki mugandusi ja muudatusi. Tegelikult on päris suur osa loost pea peale keeratud. Kõigepealt pisiasjad. Parm on filmis tavatriibik. Võimalik, et lihtsalt ei leitud koostööaldist mustvalget kassi. Viplala lemmikust koorejuustust on saanud maapähklivõi. Villase salli asemel on Viplalal punane nahktagi (iseenesest tõeliselt pilkupüüdev ja kadestamisväärne moekunsti šedööver).

Sellega aga muudatused ei piirdu. Luuletaja Arthur Hollidee (Paul Kooij) õest Emiliast on saanud naabrinna (Marjan Luif) koerakesega, kelle poole poeet õhkab. Pisitüdruk Lotjest (Gabbi Lieve van Waveren) on saanud doktor Vinkiga (Cas Jansen) flirtiv roosa juuksetukaga neidis. Stseen Atlasega on muhe, kuid perekonna lossi aitamise asemel on ta pandud tsiteerima Horatiuse sõnu, mis annavad Viplalale võtme õigesti tinistamiseks.

Mis aga peamine: viplalate maalt välja saadetud Viplalast on saanud filmis omamoodi koletis, kes eksamil põrumisest tingitud raevuhoos on kogu oma rahva kiviks tinistanud ja siis õudustundes pagenud, mistõttu saavad tema eneseotsingud uue tähenduse.

Ometi on tänapäeva üle kantud lugu loogiline ja muudatused kummalisel kombel ei häirigi. Alati on tore, kui keegi vormib filmikeelde mõne vaat et legendi mõõtu raamatu. Enda versiooni pakkumine avalikkusele on paras julgustükk, ja see, kes selle ette võtab (antud juhul Tim Oliehoek), on imetlust väärt.

Loo üldine esitus oli minu jaoks pisut liiga teatraalne, aga lastefilmi puhul see töötab: aitab rõhuasetused välja tuua ja loob laste jaoks emotsioonide osas suurema selguse. Saalis istus nii lasteaiaealisi lapsi kui ka paar klassitäit algklassiõpilasi, kes jälgisid keskendunult ekraanil toimuvat. Ei nihelemist, sagimist, kihistamist ega lobisemist, ainult vaikne Coca-Cola lurin ja plaksumaisi krõbin.

Seega, kui otsite lapsepõlvenostalgiat, võite pettuda, aga lapsed viige ikkagi filmi vaatama, sest neile see meeldib. Ja siis, sõltuvalt lapse vanusest, andke talle raamat kätte või lugege see ise ette.

UUS FILM KINOLEVIS

«Viplala»

Režissöör Tim Oliehoek

Holland 2014

Alates 2. oktoobrist Eesti kinolevis