Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/10/12/4588411t1h36fc.jpg)
Mida teeb küpsesse ikka jõudnud naine, kui ta avastab ühel päeval, et talle kunagi lubatud-tõotatud maailm on osutunud illusiooniks ja ees ootab vaid allakäik, hääbumine unustusse veel enne, kui oled lõplikult surnud? Mida teeb kliimaksis naine, kel pole lapsi, kelle haletsusest võetud abikaasa on teda maha jätmas, kes – ja see on peamine! – ei tunne end enam ihaldusväärse naisena?
Seda kõike saab näha Endla teatris lavastatud Lõuna-Aafrika näitekirjaniku, prosaisti, näitleja, lavastaja ning teatriõppejõu Athol Fugardi (sünd 1932) 1968. aastal valminud ning nüüdseks moodsa klassika nimekirja arvatud näidendis «Siin elavad inimesed». See fraas kõlab näidendi lõpus ja on korraga nii teadasaamine elu olemasolust kui ka näidendi peategelase Milly (Carmen Mikiver) appikarje möödujatele.