«Sjoo ei olõ määnegi sikuska, sjoo om situska!»

Marko Pomerants
, tänulik lugeja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olavi Ruitlane «Vee peal»
Olavi Ruitlane «Vee peal» Foto: Za/um

Kui Ruitlane poleks kirjanik, siis oleks ta Tamula limnoloogiajaama vanemihtüoloog. Vähemalt. Sellist järvejaama aga pole. Muidugi võiks ta  olla ka kalakaitse inspektor. Tal kõik kalapüüginõksud omal läbi tehtud. Teda  juba ei petaks.

«Vee peal»
Sjoo om Ruitlase Olavi vastne raamat.

«Vee peal» on raamat ühest puberdeedieas kirglikust kalamehest, kes oma hoovi «mentorite» Kolja ja Kalju abiga vingeks kalameheks koolitunud. Tamula järves pole ilmselt kalaliiki, kes poleks minategelase Mamma pannilt läbi käinud. Ahunast kogrepõrsani. See viimane on  hõbekoger. Uurisin just 1984. aastal Neeme Mikelsaare poolt kokku pandud Eesti NSV kalade raamatut. Seal on kirjas, et hõbekogre saatusest ja levikust ülevaade puudub. Tamulas ta aga on igatahes esindatud olnud. Mul viskab vahepeal võro kiile sisse. Ruitlase loos ka.  Kogu tegevus käib Võru linnas ja Tamula peal. Võru keel on veepealsete emakeel. Nii ongi võimalik osa saada mahlakast dialoogist.

«Sjoo ei olõ määnegi sikuska!» «Mis ta sõs om?» «Situska!», kõkutab Kalju naerda. Võru keel on nagu vene keel. Mõni ütlemine on tõlkimatu ja eesti kirjakeeles lihtsalt kahvatu. «Vee peal» ei ole ainult ilukirjanduslik kalastamisõpik. Kuigi huvitav oleks teada, kas need nõksud mõne teise järve peal ka tulemust annaks. Seda enam, et raamatu illustraatori Lilli-Krõõt Repnau joonistuste järgi saaks püütu kenasti liigiti määratud.

«Vee peal» on ka raamat ühe poiskese mehestumisest. Alates ranna riietuskabiinis riideid vahetavate naiste  rindade nägemisest pärnaladvas õite korjamise käigus kuni koolikiusamise ohvrist enese eest seisjaks kasvamiseni. Seekord «mentor» Valteri abiga. Valter on vangis istunud ja kaklusnõksud selged. Võrkpallurist Mariasse armumine on ju ühe teismelise puhul asjakohane. Võrkpallitüdrukuid on Võrus tänini. Ise olen korduvalt näinud.

Ühe raamatu ümberjutustamine on mõttetu. Minge parem poodi ja tooge üks endale koju. Eriti võrukesed, need kel naine Võrumaalt, nagu ma, või siis lugemishuvilised kalamehed nagu loo peategelane ise. Sobib ka lihtsalt hea kirjanduse nautijale. Minategelase Papa küll ütles, et elu on juturaamatute jaoks liiga lühike.  Ruitlase «Vee peal» pole Savisaare «Peaminister». Jõuate läbi lugeda küll!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles