Mismoodi soovitada filmi, mille iseloomustamine ei vaja hüüumärke ega ülivõrdeid, mille tegevus toimub justkui kuuekümnendate Eesti NSVs ja on pealegi mustvalge?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabatahtlikult sunniviisiliselt
Tegemist on aastail 1972–1976 Tallinnas elanud Sergei Dovlatovi raamatu «Kompromiss» üsna meelevaldse ekraniseeringuga. Päris Dovlatov kühveldas Tallinna sissekirjutuse saamiseks kolm kuud sütt, siis asus kirjutama tollastes venekeelsetes ajalehtedes, aga mis meile kõige olulisem – ka sahtlisse.
Kirjastuses Eesti Raamat oli tema esimene teos juba laotud, kui nõuti selle laialipuistamist ja unustamist. Pärast tagasipöördumist Leningradi saadeti dissidendist kirjanik 1978. aastal NSVList välja. Ameerikas ootas teda ees sahtlisse kirjutatud teoste avaldamine ja lugejamenu. Mitte ainult emigrantide, vaid ka tõepoolest laia New Yorkeri lugejaskonna seas.
1990ndatel jõudsid kirjaniku raamatud ka kodumaale. Tänaseks on asi niikaugel, et üksikuid fraase tsiteerides rakendab Venemaa propagandamasin oma teenistusse nii Nõukogude kui Nõukogude-vastased mõtteavaldused, viimaste seas siis ka minema kupatatud Dovlatov ja Brodski. Tõepoolest on Dovlatov öelnud, et sovetski ja antisovetski teeb üks ja sama välja.
Kui hästi me halvasti elasime
Nüüd filmist. Selle tegevus on toodud raamatu omast umbes kümme aastat ettepoole. Lavastaja põhjendab, et need 15 aastat Stalini surmast (1953) kuni vägede viimiseni Tšehhoslovakkiasse (1968) on tema arvates põlvkonna helgeim elulõik. Terrorit kõige koledamal moel enam ei olnud, õitsema lõid kaunid kunstid, inimesed hingasid korraks kergendatult ja ... siis hakkas taas tasapisi pooma.
Proloog on kollaaž kroonikakaadritest, mille ülesandeks ongi määratleda ajastu, kuuekümnendate Hruštšovi sula. Niisiis mõistagi Gagarin, hüdroelektrijaamade tammid ja dokumentaalne Nikita Hruštšov, kellele on suhu topitud stsenaristi välja mõeldud ja näitleja sisse räägitud sõnad «Tuleb talv. Tõeline karm Vene talv! Vaat sedasi!».
Veidi tähelepanu. Pealkirja «Imelise ajastu lõpp» («Konets prekrasnoi epohi») kannavad ühtekokku neli omavahel seotud teost. Esiteks on see Brodski luuletuse pealkiri, teiseks tema sõbra Dovlatovi essee, kolmandaks dokumentaalfilm neist mõlemast ja nüüd siis ka vanameister Sergei Govoruhhini film.
Mitmekümne populaarse mängufilmi autor on teinud ka dokumentaali Solženitsõnist ja olnud aastal 2000 Venemaa presidendikandidaat. Ta on ka kõnealuse filmi käsikirja autor. Dovlatovi tsüklist «Kompromiss» jõuab kinolinale enamik anekdootlikke episoode. Stsenarist on end tundnud üsna sundimatult ja siit ka mõned episoodid ja karakterid, mis originaalist ei meenu.
Käisin filmi vaatamas koos kahe kaaslasega, kellest üks mäletas lisaks imelisele ajastule ka Dovlatovit ennast. Pooltühjast saalist väljudes hakkasid mehed, nagu ikka, filmi kallal norima, kuid olid selle nägemise üle ometi õnnelikud.
Esiteks on peaosatäitja küll pikk, ent üldse mitte kuulsa prototüübi tegu ega nägu. Dovlatovit ei mäleta keegi valge särgi ja musta ülikonnaga, ta olla käinud pidevalt naise kootud rohmakas kampsunis. Lavastaja pareerib, et valis peaosatäitja rõhutatult Dovlatovist erineva ja et film polegi üldse temast. Millest siis on?
«Kompromissi» autorist minategelasele oli tragöödia vorpida Sovetskaja Estonija tarvis üht ja kirjutada lauasahtlisse sellele risti vastupidist. Filmi peategelasele Lentulovile (Ivan Kolesnikov) pole see mingi probleem. Olgu siis tõsisel peapesul, kus laua ümber koos tosin kurjakuulutavat ENSV aukandjat, või siis õõvastavas üksinduses KGB-ohvitseri vastas … ta vaid naeratab ujedalt ja julgeb isegi vastu kobiseda.
Tõsi küll, klassikute tsitaatidega. Lentulov muheleb nii himuralt armsate komsomolitüdrukute seltskonnas kui ka dissidendist eesti kirjaniku kodus. Lõppude lõpuks tekib mulje, et see Lentulov on mõni Brechti tegelane, kes end võõrandunult muiates kõrvalt silmitseb.
Kas selles loos üldse ongi peategelast? Kipun arvama, et mitte konkreetne karakter, vaid Atmosfäär suure tähega, ja žanrina määratleksin seda «kui hästi me halvasti elasime». Tuntud headuses astuvad ette Kark ja Lembit Ulfsak. Omaette trikk on nimedega, sest teisitimõtlejast kirjanik on Ulfsak, aga mängib teda hoopiski Kark. See on neil mingi siseringi nali. Lembit ise mängib Dovlatovi jutustusest tuttavat sünnitushaigla arsti.
Täit ettekujutust nende rollidest, nagu ka kõigest muust, me ei saagi, sest esialgu ligi kolmetunnise filmi lõikas autor vabatahtlikult poole lühemaks. Võimalik, et õigesti tegi. Igav igatahes ei hakka. Meisterlik ajastutruu valgus ja peaaegu liikumatu kaamera (operaator Gennadi Karjuk) näeb täpselt seda, mida vaja.
Nagu ajamasin
Ärge lootke näha kroonikast tuttavat ENSV pealinna. Peaaegu tühjade tänavatega Tallinn on napp ja vaesevõitu, samas maneerne ja silutud. Nauditav, nagu vana Silueti number. Mitte ajalugu, vaid ettekujutus ettekujutusest.
Dekoratsioonid ehitati Mosfilmi stuudiosse, välisvõtted tehti mõistagi Eestis. Siin ei ole tõelisi koletisi, aga pole ka ingleid, on Dovlatov öelnud. Pidevale joomisele, suitsetamisele ja silmakirjalikkusele vaatamata või just sellepärast tahtvat autorid sellesse aega tagasi. Kuid vaid korraks! Siis kohe tänapäeva tagasi. Äkki ongi see film neile ajamasin, mille abil nad selle viguri ära tegid!?
Seepärast ärge pöörake tähelepanu, et mõnes kaadris on kellelegi täiesti nüüdisaegsed prillid ette ununenud, see-eest on muusikaline kujundus vaimukas ja ajastutruu.
Leidke see tund ja kolmkümmend kaks minutit vaba aega ja vaadake see kummaline film ära. Vaadake jotast fotograafi (Fjodor Dobronravov) ja seksuaalharituselt oma ajastust ees komnoore (Kärt Tammjärv) tõeliselt naljakaid ja realistlikke väikesi meistritöid.
ARVUSTUS
«Imelise ajastu lõpp»
Režissöör Stanislav Govoruhhin
Venemaa 2015
Alates 9. oktoobrist Eesti kinolevis