/nginx/o/2015/10/14/4593793t1h730f.jpg)
Leszek Kołakowski püstitab oma «Horror Metaphysicuse» lõpus ühe huvitava küsimuse. Parafraseerin: kui maailm on tõepoolest jumalate salakiri, mis sisaldab meie jaoks mõeldud sõnumit, miks ei võiks see sõnum siis olla kirjutatud selgesõnaliselt ja mitte üraskite närimismustrites, mille dekodeerimine on heidutavalt vaevaline?
Peeter Lauritsa näitust «Codex naturalis» vaadates meenus mulle see lause just täpselt sellisel kujul, kuigi Kołakowski mainis seal hoopis hieroglüüfe. Näitusele saateteksti kirjutanud Valdur Mikita räägib umbes samas vaimus: «omaette kirjutav» kooreürask, metsik esteetika ning maagiline kiri, mille ürgmustrid viivad inimese intuitiivsele rännakule. Eks uuema aja filosoofiagi püüab inimest erineval moel määratleda, peale animal rationale ka religioosse, sotsiaalse, mängiva ja miks mitte ka naerva ja õppiva loomana. Ernst Cassirer räägib lisaks animal symbolicum’ist − sümboleid loovast ja tõlgendavast tegelasest. Hirmsasti tahaks kooreüraski kirjast midagi välja lugeda, aga ei oska. Märgid ja mustrid justkui vajaksid tõlgendamist, ja kui mitte välja-, siis kasvõi sisselugemist. Näituse avamisel esinenud ansambel Eeter seda ometi tegi, improviseeris ja kasutas mustrit noodina.
Nii mõnedki vanad maagilisena tundunud asjad on tänapäeva teaduses leidnud oma koha. Looduse mustreid (fraktalid, Fibonacci jada, mesilaste kärjed jne) on nüüdisaja tehnoloogilistes lahendustes juba rakendatud, looduslikud lahendused optimaalses ruumikasutuses pakuvad inspiratsiooni näiteks arhitektuuris. Juba räägitakse ka mingist universaalsest matemaatilisest koodist, millele kogu loodus allub. Ühesõnaga, maailma mõtestamine, süsteemide kasutamine ja sümbolite tõlgendamine käib täie hooga, work in progress... Ja kuna religioon enam tänapäeva inimest väga ei kõneta ning filosoofia ja metafüüsika on samuti omamoodi vaakumisse jõudnud, käib töö mitmel rindel. Eksistentsi saladus tuleb ju lahti muukida, mõtestada ja taltsutada.
Mulle tundub, et Peeter Laurits näib sellest kõigest omamoodi tõukuvat: ta otsib loodusest faktuure ja eksponeerib nende mustrite võimalikke lingvistilisi aspekte. Tätoveeritud üraskikiri klaaspurki pistetud looma keelel on ilmselt kogu näituse kulminatsiooniks, mis paneb kõikidele nendele suurepärastele fotodele teatava kooloni. Keset saali laiutav inspiratsiooniallikas − üraskite kirjatud kuusetüvi −, see maagiline ilmapuu, tootem ja pühakiri või, kui soovite, uurimisobjekt, viskab vaatajale ebateadusliku järelsõna kenasti hambu. Aga «Codex naturalis» ei konstrueeri mingit uut tüüpi salakirja, pigem meelitab vaataja sellesse tõlgendusmaailma, kus loogika ja diskursusega pole suurt midagi peale hakata, sest kirja dekodeerimine on kasutu vaev.
«Codex naturalis» on minu arvates ideaalne näide sellest, milline võiks olla üks tänapäevane ja vaatajat kõnetav (foto)näitus. Piisab isegi põgusast pilgust, et näha, kuidas erinevad elemendid koos resoneerivad − loodusmustrid elektriskeemidega, üraskipesad tätoveeringutega. Mõte hakkab jooksma ka ilma eriliste trikkideta, sest Laurits annab oma ideed ja taotlused vaatajale üsna lihtsalt kätte. Hea kunstiteos tõmbab vaataja alati n-ö uude ilma, avab uuesti dialoogi iseenda ja maailma vahel, osutab maailma südames asuvale kuristikule, mingile saladusele või peidetusele, millest on pea võimatu rääkida, aga mida saab tunnetada. Ja ehk aitab siseneda võrgustikku, kus igaüks leiab endale eriomase gnoosise, personaalse Jeesuse või maailmatunnetuse.
Paljukirutud kaasaegne kunst enamasti ilma saatetekstita ei tööta, vahel ei päästa näitust ka pastakast imetud jutt. Ent Laurits ei vaja tegelikult üldse mingeid saatetekste, ta lööb oma töödega ukse lihtsalt pärani valla. Samuti ei eelda kaasamõtlemine spetsiifilisi teadmisi ei kunsti ega muus vallas. Lihtsalt vaata. Ja kui siis hiljem looduses millegi ilusa otsa satud, äkki mõtled: «Mis on elu mõte üraski keelest tõlgituna eesti keelde?»
Peeter Laurits «Codex naturalis»
Vaal-galeriis avatud 31. oktoobrini