Varres ja Kangro- argise varjatud külg

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvo Hanno Varres- Leegi vari, fragment installatsioonist
Tarvo Hanno Varres- Leegi vari, fragment installatsioonist Foto: Paul Kuimet

Tallinna Fotokuu '15 satelliit on sel aastal maandunud Tartu Kunstimajja Tarvo Hanno Varrese ja Kirke Kangro ühisnäitusena «Leegi vari». Kunstnike n-ö mid-career mitte-retrospektiiv kujutab mõlemale teatavat uue etapi algust. Varresele on see üle kolmeteistkümne aasta esimene isikunäitus Eestis (muidugi eeldusel, et loeme seda duo-näitust mõlema jaoks isikunäitusena) ning Kangro jaoks esimene isikunäitus värske lapsevanemana.

Võib-olla mõjub selle viimase infokillu jagamine esmapilgul kohatuna, kuid Kangro ainsa teosena kõnealusele näitusele tekitatud ruumiolukorras «Näitus» mängib see olulist rolli. Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriisse on kerkinud valgetest kardinatest ümbritsetud ning seega vaatajaile ligipääsmatu ruum, kus kunstnik koos oma väikese lapsega askeldab.

See argitoimetuste tekitatud heli ja külastajate peas tekkivate oletuste põimimine visuaalselt estetiseeritud galeriiruumiga viib lühisesse isikliku ja avaliku vahelise seose, ning just oletuslikkuse aspekt ja tegelik teadmatus situatsioonist lisab psühholoogilist pinget. See kõik võib kõlada keeruliselt, sest me räägime kogemuspõhisest, kordumatuid situatsioone tootvast aktsioonist, kuid selle teose ja laiemalt ka kogu selle näituse peamine võlu seisneb selle pretensioonituses.

Tagasi üles