Herkki-Erich Merila fotonäitus: kilekotid ja kehad — fotokunsti võimalikkusest fotoüledoosiga ühiskonnas

Herkki-Erich Merila- Kõrvuti (2008)

FOTO: Repro

Fotokuu satelliitprogrammi kuuluv Herkki-Erich Merila miniretrospektiiv «Figures» koondab valikut fotograafi loomingust küllaltki meelevaldselt ning mõjub vaatamata läbivale kujundile — inimkeha — temaatiliselt eklektilisena. Samas on tegu hea kogumikuga argmentidest, miks on vaja fotokunsti ajastul, mida iseloomustab fotograafia lootusetu üleküllus.

Tellijale

Käsitöö

Serveriparkide ja nutitelefonide vohades ning sotsiaalmeedia ja ajakirjanduse toel toidetava globaalse klišeestunud fotokaanoni valitsedes omandavad aeganõudvad fototehnikad paratamatult ajas kasvava lisaväärtuse. Tegelikult võiks isegi teoretiseerida ammu kaotatud kunstiteose «aura» tagasituleku või vähemalt selle kummitusliku järelkaja üle – nii suur on lihtsalt kontrast Merila pin-hole-meetodil ja hõbeželatiin- ning oksüdeerimistehnikaga teoste ning iga päev tarbitavate kassi-, toidu- ja joogafotode vahel.  Seda vähemalt siis, kui teadvustada korraks nende saamislugu. See oleks küll veider ajalooiroonia, sest oli ju foto üks neid põhjuseid, miks Walter Benjamin üldse kunstiteose aura kadumisest rääkima hakkas.

Tagasi üles