/nginx/o/2015/10/14/4593699t1h20e4.jpg)
Andrei Ivanov nihkub romaanist romaani üha lähemale olevikule ja nüüdisprobleemidele, ennustades neid täpselt, nõnda et tema uudisteosest tuleb kõnelda kähku, enne kui autor enne meid tulevikku jõuab. On vaid imekspandav, ent eestlaste puhul mitte just üllatav, et keegi pagulaste ja integratsiooni teema üle õelutsejatest ei tundu olevat Ivanovi Taani triloogiat (2012–2015) lugenud. Hanumani teekond Lollandile ja sellele järgnev teeb meie publitsistikale silmad ette ja pakub lisaks kunsti.
Meeleheide. Äng. Need levivad nagu seakatk: tuleb haigestunud põletada ja sellega avaneb võimalus nad üle kaaluda, rohkem kaaluda, petta iseennast ja teisi. Äng hakkab ketrama Ivanovi uues raamatus poole tee peal, nii palju läheb Sannikovini, tema surmani ja tema kohvrini, mis täis segases seisus märkmeid. Sannikov seostub nooruses loetud Vladimir Obrutševi «Sannikovi maaga». See raamat ilmus sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt», kuhu Andrei Ivanovi kirjandus oma eikuhugi viiva seikluslikkusega nüüdisajal sobiks.
/nginx/o/2015/05/03/4023811t1h2704.jpg)