Nõukogude härjapõlvlaste kaitseala

Arkadi ja Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»

FOTO: Raamat

Mis juhtub siis, kui õitsva sotsialismi tingimustes, umbkaudu kuldsetel 1960. aastatel hakatakse nõukogudemaa eesrindliku teaduse vahenditega nõiakunsti ja üleloomulikke olendeid uurima? Sündmustest TUINÕIVÕIs (Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute Teadusliku Uurimise Instituut) jutustab vendade Strugatskite esimest korda eesti keeles ilmunud teos.

«Esmaspäev…» on Venemaal kultusliku mainega teos ja vendade loomingus üsna erandlik raamat. Strugatskid pole teadupärast erilised naljahambad, pigem on nende loodud maailmad tõsised, vaid aeg-ajalt tuleb ette situatsioonihuumorit.

Igaüks, kes on lugenud Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitseala», tunneb end Solovetsis, kus asub TUINÕIVÕI, üsna koduselt. Muide, Strugatskite raamat ilmus Simaki omast kolm aastat varem. Kuid on ülimalt ebatõenäoline, et viimane esimesega kokku oleks puutunud. Või kui oleks, siis kas oleks Simak selle peenematest nüansssidet aru saanud?

Simaki romaani tegevus toimub kauges tulevikus, mil kogu planeet on muudetud hiiglaslikuks ülikooliks. Strugatskite ülikool on mõõtmetelt väiksem, vähemalt meie tavapärases kolmemõõtmelises maailmas. Kultuurilises mõõtmes asub see vahva nõukogude teadusasutus nooremapoolsele 21. sajandi lugejale sama kaugel kui Mars Maast. Siin tuleb appi hea toimetaja Veiko Belials, kes kadunud maailma veidrused nooremale lugejale joonealustes märkustes kenasti lahti seletab. Näiteks juba 20. leheküljel saame teada, misasi oli nõukogude ühiskorter. Samavõrd kui nõukogude tegelikkust tunda on raamatu peenemate finesside nautimiseks vaja kursis olla vene folkloori ja muinasjuttudega.

«Esmaspäeva» tegelased on värvikad, aga karakterid üsna üheplaanilised ning nende piirjooni määravate jõuliste pintslitõmmete vahele jääb palju tühja õhku. Sellest pole suur midagi, sest 250-lehelüljeline raamat toetub peamiselt ideedele, mis peavad kuju ja vormi omandama lugeja peas. Ulmekirjanduse andunud lugejana pean ma näiteks selles raamatus esitatud ajas rändamise paradoksi üheks huvitavamaks kogu žanris üldse.

Uue tahu annavad raamatu kolm osa läbinud lugejale «Järelsõna ja kommentaarid», mis pärineb TUINÕIVÕI arvutilabori juhataja, nooremteadur A. I. Privalovi sulest. Privalov on Strugatskite jutustuse suhtes üsna (ja kohati õigusega) kriitiline. Aga kuna tema näol on tegu just sellesama tegelasega, kes on eelnenud raamatus sündmusi kirjeldanud minajutustaja, keerab see loole toreda metatasandi peale.

Eraldi kiitus läheb kirjastusele Fantaasia ja Meelis Krošteskinile kaanepildi puhul. Esimesele tellimise, teisele tegemise eest. Internetis ringi vaadates tundus see üks tugevamaid raamatukaasi, mis eales mõnd Strugatskite «Esmaspäeva» trükki on ehtinud.

ARVUSTUS

Arkadi ja Boriss Strugatski,  «Esmaspäev algab laupäeval»

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

Kirjastus Fantaasia, «Orpheuse raamatukogu», 2015, 215 lk

Tagasi üles