Üks tilk õnne tõrvapotis

Jan Kausi raamatu «Tõrv» esitlus

FOTO: Liis Treimann

Läinud talvel lugesin ühe hooga läbi suure osa eesti algupärastest novellidest, mis 2014. aastal raamatuis ja ajakirjades ilmusid, ning matemaatilise korrapärasusega sattusin mõnele Jan Kausi kirjutatud loole.

Novellid, sketšid ja jutustused võivad siis, kui need ilmuvad mõnes eesti kultuuriajakirjas (neid loeb viimaste uuringute järgi kaks ja pool inimest, kellest pool on poole kohaga töötav korrektor), mõistetavatel põhjustel eesti laiadele lugejate massidele (neid on viimaste uuringute järgi kuus inimest, kellest viis on kulka kirjanduspreemia žürii liikmed) tabamatuks jääda.

Tellijale

Sellest on tuline kahju, sest tollesama loorbereid ja krüsanteeme pigem romaanidega lõikava Jan Kausi lühivormilooming on väga mitmekesine ja põnev, kohati lõbus, kohati tõsine, sageli teravmeelne.

Jutustus «Tõrv», mis ilmus sel sügisel raamatuna, ei tule kindlasti vastu kellegi ootustele ega nägemusele sellest, kuidas ja mida peaks Kaus kirjutama. «Tõrv» ei ole piisavalt lühike mahtumaks muretult Vikerkaarde või Loomingusse ega piisavalt pikk haaramaks lugejat mitmeks päevaks. Taskuformaadis ja nõks üle sajaleheküljeline jutt on piisav sisustama üht õhtut, üht linnadevahelist bussi- või rongisõitu.

Tagasi üles