Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2015/10/12/4588503t1h359e.jpg)
Läinud talvel lugesin ühe hooga läbi suure osa eesti algupärastest novellidest, mis 2014. aastal raamatuis ja ajakirjades ilmusid, ning matemaatilise korrapärasusega sattusin mõnele Jan Kausi kirjutatud loole.
Novellid, sketšid ja jutustused võivad siis, kui need ilmuvad mõnes eesti kultuuriajakirjas (neid loeb viimaste uuringute järgi kaks ja pool inimest, kellest pool on poole kohaga töötav korrektor), mõistetavatel põhjustel eesti laiadele lugejate massidele (neid on viimaste uuringute järgi kuus inimest, kellest viis on kulka kirjanduspreemia žürii liikmed) tabamatuks jääda.
Sellest on tuline kahju, sest tollesama loorbereid ja krüsanteeme pigem romaanidega lõikava Jan Kausi lühivormilooming on väga mitmekesine ja põnev, kohati lõbus, kohati tõsine, sageli teravmeelne.