iDeal kampaania

Ka Berliin ei usu pisaraid
Vahet pole, kas Eestis või Saksamaal, vabakutselise tantsukunstniku elu pole kusagil meelakkumine.

Ruslan Stepanov ja Laura Keil on sukeldunud korraks Tallinna melusse, ees ootab veel Tartu ja siis jälle Berliin.

FOTO: Eero Vabamägi

Tantsija ja koreograaf Ruslan Stepanov vahetas kahe Eesti teatri aastaauhinnaga kogutud sümboolse kapitali ja turvalise tantsijakarjääri Saksamaa provintsiteatris vabakutselise ebakindla elu vastu Berliinis.

Koos oma sakslannast partneri Laura Keiliga näitab ta nüüd Eestis selle esimesi vilju – lavastust «See paistab nagu kindlus, kui sa üles ei vaata».

Täitsa tore lavastus, Ruslan, aitäh, aga mis mulle eriti meeldis – et see on üks ilus armastuse lugu.

Ilus armastuse lugu… Kõlab igatahes hästi, aitäh. 

Tänapäeval lihtsalt armastusest enam kuigi palju tantse, just nüüdistantsu, ei tehta.

Pole selle peale isegi mõelnud, aga jah, väga palju töötatakse kontseptsioonidega, või kui tehakse füüsilisi asju, siis selliseid sõulikke: muusika, liikumine, kõik on väga täpselt seatud… Meid see ei huvita eriti.

Ei tea, miks ei tehta? Häbenetakse?

Äkki sellepärast, et lihtsaid asju on vahel raskem teha.

Laura: Ma vaatan Berliinis ka, et laval tahetakse rohkem sellised hullumeelsed, crazy’d olla. Kogu aeg midagi uut leiutada. Ma ei tea, miks see nii on.

Kas see on teie enda lugu, kohtumise ja kokkukasvamise lugu?

Jah, see on meie enda, üksteisega suhtlemise lugu. Ka kultuurilise konflikti lugu. Meie kultuuriline taust on ju erinev, keeled on erinevad, kombed ka. Tahtsime seda üle kanda füüsilisse keelde, pool aastat otsisime, kuidas liikuda. Lõpuks leidsime, ja tundub, et oleme õigel teel. Kui te tähele panite, siis me ei ole laval kordagi unisoonis, me küll liigume koos, aga teeme erinevaid asju. Elus on ka nii, et sa võid olla korraga ise ja koos, et aga selleni jõuda, tuleb leida kompromiss. Egode vahel.

Temperament on teil täiesti erinev, isegi vastandlik – see hakkab kohe silma.

Vist on nii jah, et Laura on nagu tuli ja mina nagu vesi. Meie vahel on sageli arusaamatusi kõige lihtsamate asjade pärast, aga vähemalt ei hakka kunagi igav.

Te kohtusite Saksamaal?

Wee Dance Companys, kuhu ma läksin prooviesinemisele ja kus ma kuni viimase ajani ka tantsisin. Kui ma tulin, nägin üht esietendust ja Laura tegi seal kaasa – muidugi avaldas ta kohe laval muljet. Hiljem hakkasime üha enam kokku puutuma, tantsima koos, ja siis see lihtsalt juhtus…

Laura: Aga see võttis aega.

Lahkusite Eestist 2012. aastal, enne seda võitsite kahel korral ka Eesti teatri aastaauhinna. Mis juhtus: kas Vanemuise teater, selle suur lava, ei rahuldanud enam?

Asi on selles, et teater… – ja see on ju väga suur teater –, keskendus üha enam balletile ja muusikalidele, mulle polnud enam tööd. Balleti keha mul ju ei ole. Osalesin küll lavastustes edasi, aga see polnud enam see. Sulle aetakse kogu aeg mingeid kostüüme selga, grimeeritakse paksult, aga tolku on vähe. Lihtsalt läksid ja mängisid, aga rohkem nagu näitleja, selline üle lava käimine. Ja oma asja sai suhteliselt harva teha. Ühesõnaga huvi kadus ära. Hakkas igav. Tahtsin lihtsalt mingit muutust. Oli tunne, et ei arene enam.

Kui palju toda Vanemuise aega kokku tuli? Kümme aastat?

Kümme jah. Kusjuures viimane aeg oli juba selline, et tekkis koguni küsimus, kas jätkata tantsuga või mitte. Kui sa istud ühes kohas, näed ainult seda, mida näed – oma teatrit, siis see nüristab. Oli keeruline isegi Tallinna sõita ja midagi muud vaadata, enamasti pidi teatris olema, midagi justkui tegema, aga see ei olnud selline sisukalt täidetud aeg. Tahtsin teistsugust kogemust, rohkem informatsiooni, rohkem näha. Rääkisime Marega (Tommingas – Vanemuise balletijuht) ja otsustasime, et nii on mulle parem, kui ma edasi oma teed lähen.

Miks just Saksamaale?

See oli pigem juhus. Tantsijate otsimise kuulutusi vaatasin igalt poolt, mitte ainult Saksamaalt. Siis nägin Wee Dance Company videoid ja see pakkus huvi – oma füüsilise ja tänapäevase liikumiskeele poolest. Lõpuks töötasin seal kaks aastat.

Mida see kogemus endast kujutas?

Wee on tegelikult osa riiklikust Gerhart Hauptmanni nimelisest teatrist, mis tegutseb Görlitzis ja Zittaus, just nagu selle teatri tantsutrupp, aga mitte klassikalise tantsu oma. Teater sarnaneb natuke Vanemuisega – selles mõttes, et ooper, ballett ja draama on kõik koos. Lavastused on jagatud kahe linna kahe maja vahel, linnade vahe on 30 kilomeetrit. Görlitzis mängitakse peamiselt ooperit ja muusikale, seal on oma orkester ja Wee kuulub ka sinna, Zittau on rohkem sõnateatri päralt, kuigi lavastusi vahetatakse päris tihti.

Tantsisime palju, proovi tegime veel rohkem, vaba aega tegelikult peaaegu ei olnud. See oli ka üks põhjusi, miks me sealt lõpuks lahkusime, nüüd juba koos. 

Aga teised põhjused?

Nagu Vanemuises tekkis tunne, et teater hoiab sind kinni ja sul pole vabadust areneda. Oled kogu aeg majas, pead tegema mingeid asju, mis sulle ei meeldi, aga leping kohustab. Näiteks osaleda ooperilavastustes… Jah, ka seal. Kuna ma juba teadsin, kuidas selline süsteem töötab, siis ei tundunud ka see enam huvitav.

Ja nüüd olete vabakutselised?

Jah, see on meie teadlik otsus.

Kuidas vabakutselise elu maitseb?

Väga raske on … vabakutselisena tegutseda. Aga huvitav. Meil polnud ju ka kogemusi algul: projektide kirjutamisega, otsimisega, kust raha saada ja kus üldse harjutada. Ja sa ei tunne ka kedagi. Kui alustasime, vajusid mõnikord käed rüppe: lihtsalt ei teadnud, kuidas edasi minna. Aja jooksul asjad paranesid, aga jah, siiani on raske … kuidas ära elada.

Millest te üldse elate, kui tohib küsida: õhust ja armastusest?

Meil on mõned projektid, kus me osaleme lihtsalt tantsijatena, teiste töödes. See toob natuke sisse. Aga eesmärk on see, et teeme ikka ainult oma asju.

Aprillis kolisite Berliini, kus on niigi palju nüüdistantsu – väidetavalt tegutsevat seal ligemale 3000 sõltumatut tantsu- ja performance’i-kunstnikku.

Laura: Jah, aga kõik toimubki Berliinis, seal on elu, ja seal on võimalik ka sõltumatuna ära elada, kui hästi läheb. Meie veel otsime oma kohta. Jah, on raske, superraske. Aga tuleb edasi minna ja kohata õigeid inimesi. See võtab aega. Berliin on raske linn, ja ma polnud üldse kindel, kas ma tahan sinna üldse tagasi minna: ma ju elasin seal, enne kui ma Görlitzisse läksin.

Enamik neist, kes Berliinis tantsuga, ja mitte ainult tantsuga, kunstiga üldse, tegeleb, töötab baarides ja kohvikutes, ja ka mina töötasin ettekandjana. Hinnatase, eelkõige rent, on seal viimase 3–4 aastaga kõvasti tõusnud – sellepärast töötataksegi baarides, muidu ei ela ära. Tuleb lisa teenida.

Ainult et mina ei taha enam: tahan lihtsalt enda asjale keskenduda. Ainult tantsuga tegeleda.

Muidugi võib valusasti kukkuda – pole ju nime ega sidemeid. Võib tulla depressioon. Pead olema tugev ja uskuma sellesse, mida sa teed. Meie usume veel.

Eesti teatripreemiad ei maksa seal midagi?

Ei, ei maksa.

Kui inspireeriv on Berliini tantsuelu?

Vägagi. Esimesed paar kuud ainult käisime ja vaatasime, mis toimub. Näitused, lavastused… Ma pole vist kunagi nii palju tantsu vaadanud kui nüüd. Samal ajal otsisime intensiivselt omaenda lavastuse tantsukeelt, improvisatsiooni kaudu.

Mis seal praegu silma hakkab, mis on moes?

Berliinist võid kõike leida. Raske on öelda, mis domineerib: äkki see, et kõik tahavad olla originaalsed. Ainult et keegi ei suuda tänapäeval enam üllatada. Lavastus võib olla parem või halvem, aga midagi üllatuslikku … ei.

Kus te proovi teete?

Me rendime stuudiot vahel. Kauaks ajaks ette, allahindlusega, sest kõik on väga kallis. Studio K77 on meile igati vastu tulnud. See tähendab, et aega tuleb väga täpselt planeerida. Molutada ei saa – aeg saab lihtsalt otsa.

Kas vabakutselise kunstniku elul Eestis ja Saksamaal on mingit vahet?

Suurt vahet ei ole vist, peamine on olla aktiivne. Ja tunda inimesi. Mulle pole see kuigi kerge. Ma ei ole eriti suhtleja tüüp. Nagu te vist juba aru ka saite.

Aga residentuurivõimalust pakutakse muidugi palju rohkem kui Eestis, see tähendab, et sa saad õnnestumise korral oma käsutusse stuudio, antakse ööbimiskoht, ja mõnikord toetatakse ka väikese rahaga. Berliinis on see muidugi raskem kui mujal, seal on väga palju kunstnikke ja liiga kaua tuleb oodata vastuseid, aasta isegi.

Tervisekindlustus on teil ikka olemas, kui midagi peaks juhtuma?

Jah, vabakutselisel kunstnikul on võimalik seda Saksamaal saada soodustingimustel.

Töötu abiraha on järele proovitud?

Jah, aga see aeg on läbi. Nüüd… Arvatavasti hakkame siiski ka tantsutunde andma. Lavastus on valmis. See isegi huvitaks mind. Aga ma ei taha õpetada mingit tehnikat, sest tehnika on ka piiratud. Minule on huvitavam konkreetset inimest avada, et ta leiaks ise oma ainuomase füüsilise väljendusviisi.

Mida te olete tantsust üldse otsinud, mida üritanud kinni püüda?

Ükski tehnika mind enam ei huvita. Huvitav on liikumine ise, kuidas on võimalik keha kasutada, milliseid liikumisi sellele leida. Ka kontseptualism on huvitav, aga ma ise pole selleks veel valmis. Mulle meeldivad lavastused, mis on inimestest, mitte tehnilisest progressist. Me justkui teame palju maast, kosmosest, kõigest, aga mitte inimesest endast.

Vahetaksite te oma vabakutselise elu veel tagasi teatritöötaja elu vastu, kui tuleks võimalus?

Vaevalt. Loominguline vabadus, sõltumatus, on palju parem mugavast äraelamisest, kui sa pead tegema asju, mida tegelikult ei taha.

Ruslan Stepanovi ja Laura Keili tantsulavastust «It’s looking like a castle, if you don’t look up» on võimalik näha veel 18. oktoobril kell 19 Tartu Sadamateatris


LÜHIDALT

Ruslan Stepanov

35-aastane Ruslan Stepanov on Eesti tantsija ja koreograaf

Ta on lõpetanud Viljandi kultuurikolledži ja töötanud kümme aastat teatris Vanemuine

2012–2014 tantsis Saksamaal Görlitzis tegutsevas trupis Wee Dance Company

Praegu vabakutseline

Võitnud kaks Eesti teatri aastaauhinda lavastuste «Kevade» ja «Carrrmen!» eest, mis tulid välja Vanemuise teatris

Laura Keil

30-aastane Laura Keil on Saksa tantsija ja koreograaf

Ta on lõpetanud Berliini tantsukooli Balance 1

2009–2014 tantsis Görlitzi tantsutrupis Wee Dance Company

Praegu vabakutseline

Võitnud publikupreemia tantsufilmide festivalil «Side By Side»

Tagasi üles