Bostonis on ehedam, aga Londonis lõbusam

Tom Hardy mängib filmis "Legend" kaksikvendi: Ron (prillidega) ja Reg Krayd. Foto: outnow.ch

Pidu on gangsterifilmide austajate tänavas. Praegu jookseb kinodes kaks filmi organiseeritud kuritegevusest, mõlemad põhinevad ajaloolistel isikutel. Nii «Must missa» kui ka «Legend» vaatlevad jõugupealiku tõusu allilma liidriks ja lõpuks vältimatut langust.

«Must missa»

Lavastaja: Scott Cooper

Osatäitjad: Johnny Depp, Joel Edgerton, Benedict Cumberbatch, Dakota Johnson, Kevin Bacon, Julianne Nicholson, Adam Scott, Corey Stoll

Kinodes alates 2. oktoobrist

«Legend»

Lavastaja: Brian Helgeland

Osatäitjad: Tom Hardy, Taron Egerton, Emily Browning, David Thewlis, Christopher Eccleston, Chazz Palminteri, Colin Morgan, Tara Fitzgerald

Kinodes alates 16. oktoobrist

«Musta missa» tegevus toimub 1970. aastatel Ameerikas. Peategelane on iiri taustaga jõugujuht James «Whitey» Bulger (Johnny Depp), kes koondab terve Lõuna-Bostoni organiseeritud kuritegevuse oma kontrolli alla. Enam pole Depp see mõnus muinasjutumehike nagu Edward Käärkäsi, kapten Sparrow või Kübarsepp. Whitey elimineerib halastamatult oma vastased ja liitlased just nii, nagu talle parem tundub. Peale mõne raevuhoo ei näe filmis Deppi näol mingeid emotsioone. Üldse näeb ta kiilaka paruka ja heledate kontaktläätsedega üsna kõhe välja.

Aga Deppi Whitey pole kuri. Hoopis efektiivne. Ta ei tapa ega lase tappa kedagi selle pärast, et vihastab või solvub, vaid selle pärast, et tema äri segati või lihtsalt näitlikuks õppetunniks ülejäänud maailmale. Filmi võtmestseen on kindlasti see, kui ta jagab oma pisipojale köögilaua taga elujuhiseid. Pole tähtis, mida sa teed, vaid see, et tunnistajaid ei oleks.

«Legend» räägib hoopis 1960. aastatel Londonis tegutsenud Kray vendadest, kes allutavad East Endist alustades terve linna. Filmi esimesed veerand tundi on nii tihkelt Guy Ritchie vaimu täis, et ootad, millal see ekraanilt maha ronib, sulle vastu õlga laksab ja «Oi, mate!» käratab. Siis tempo langeb ja Tom Hardyl, kes mängib kahte peaosa korraga, tuleb kastanid tulest välja tuua.

Kray vennakestest on Ronald tõeline skisofreenikust vägivaldne egomainakk. Homoseksuaalsus lisab karakterile veel värvi. Kuritegevus on tema jaoks eesmärk omaette. Reggie seevastu paistab ilupoisina, kes oleks oma eluga äärmiselt rahul ka klubiärimehena, peaasi, et raha liiguks ja respekti saaks. Kuritegevus on lihtsalt vahend East Endist välja murdmiseks. Neis kahest esimene on näitlejale muidugi tänuväärsem materjal, aga päris lõbus on ette kujutada, et tegelikult mängib Hardy vaid ühte Krayd, kes lõhestunud nagu dr Jekyll ja mr Hyde.

Tagasi Ameerikasse. Whiteyl on ka vend ja samuti tema antipood. Billy Bulger (Benedict Cumberbatch), kes tõusnud koguni Massachusettsi senaatoriks. Üks võimu mustal, teine valgel poolel. Antud juhul pole Hamleti ja Sherlockina kuulsust kogunud Cumberbatchist Deppile vastast, kuju jääb kahvatuks.

Filmi kõige mitmeplaanilisema rolli teeb hoopis Joel Edgerton, kes mängib Bulgeritega samas vaeses iiri kogukonnas kasvanud John Connollyt, kellest suureks saades sirgus FBI agent. Connollyl on tules vorsti mõlemad otsad. Ühelt poolt värbab ta – vähemalt oma kolleegide ees – Whitey FBI informaatoriks ja see tagab gangsterile «get out of jail» kaardi. Õigupoolest mingi uurimine ega vangla teda ei ähvardagi. Teiselt poolt annab see Bulgerile võimaluse konkurentidega FBI käsi kasutades arveid õiendada.

Vaene libe Connolly peab mõlemale isandale meele järele olema. Tema asi läheb hapuks siis, kui mängu astub buldogi haardega prokurör Fred Wyshak (Corey Stoll), kes ei hooli semutsemisest ja Edgertoni karakter saab vingerdada nii, et lust vaadata.

Sõimake või šovinistiks, aga «Legendi» (oleme nüüd jälle siin poolookeani) rikub minu jaoks ära Reggie pruudi/naise Frances Shea (Emily Browning) liini sissetoomine, millele on üles ehitatud üle poole filmi. Kogu film on kaetud tema kaadritaguse kommentaariga.

Browning näeb armas välja, aga põhiliselt on ta ülesanne ilusate 1960. aastate soengute ja kleitide kandmine ja pidev Reggie kallal vingumine, et see asuks ausale teele ja, mis põhiline, kustutaks oma kaksikvenna paari õnnelikust elust. Mis siis, et vaimuhaige maniakk, aga ikkagi kaksikvend, kellesse Reg on jäägitult kiindunud. Halva maitse tipp on stseen, kus vahva gangsteriprints ronib oma südamedaamile kihlasõrmust viima mööda vihmaveetoru, sest kardab viimase kurja ema (Tara Fitzgerald).

Nii kulus see tegevusliin minu jaoks ilusate ajastule omaste kostüümide, interjööride ja muu vaimustava kunstnikutöö nautimisele. Silmailu suhtes annab «Legend» «Mustale missale» silmad ette. Lõuna-Boston on üsna rõõmutu paik ja Ameerika gangsterid käisid vähemalt idarannikul sel ajal silmatorkavalt näotult riides. Eks ta ole vast ka tõepärasem kui Martin Scorsese glamuurne «Kasiino» (1995).

Kui teil on plaanis vaid üht filmi vaadata, soovitan kindlasti «Musta missat», millele ennustatakse juba Oscari-nominatsiooni. Kõle, emotsioonideta ja näitab organiseeritud kuritegevust seda romantiseerimata. «Legendist» oleks võinud hoopis päris mõnusa musta komöödia saada, praegusel kujul lugu ei veena ja hale armuteema teeb filmist leige lurri.