«Õnne 13» arvustus: 19 000 minutit minu elust

Kõik kulgeb, elu saab elatud, mingid jutud räägitud ja isegi lapsi sünnib. Kõik on nagu meie endi igapäevane elu, olgugi et pisut lihtsakoelisem. Ent mulle tundub millegipärast üha enam, et just Õnne tänava rahvas on see seltskond, kellele võlgneb pilvede peale tõstetud produtsent Toomas Kirss oma edukad teledraamad, näiteks «Pilvede all». Sest ilma BECi produtsendi Raivo Suviste loodud Eesti elu lugude realistliku pildita poleks muinasjuttudel maitsetki.

Olen «Õnne 13» vaadanud 23 aastat ehk kokku ligi 19 000 minutit. Seetõttu tunnen selle tegelasi paremini kui oma naabreid. Tõsi, neid näen ka harvem kui kord nädalas.

Nii vaatasin ma siiani viimast, 635. episoodi draamasarjast «Õnne 13», kahetiste tunnetega. Esiteks häirisid mind kohvikustseenis osalenud kolmiku (Kaljuste-Spriit-Valdma) kohmakalt korduvad lausekatked, millest dialoogi teemal «linnapea saab lapse, appi, minust saab vanaema!» õieti ei sündinudki, sest miski jäi puudu. Teiseks jäi silma, kui eluvõõrad need omajagu elu näinud näitlejad tundusid. Justkui olnuks kolm suvalist ja üsna rollist mööda valitud tegelast võtteplatsil kohtunud ja püüdnud loomutruult stsenaariumi järgides teksti öelda. Nii tõesti tundsin, mõeldes, et kas siis nüüdseks juba aasta jagu sarja kirjutamises kogenum, ent ikkagi nooruke stsenarist Andra Teede ei olegi põhjalikult kõiki varasemaid osi vaadanud?

Muuseas, sama küsimuse esitas stsenaristile ka mõni nädal tagasi eakate festivalil publikuga kohtunud Helgi Sallo (Alma). Kaasa noogutas ka Väino Aren (Kristjan). Neidki häiris juba armsaks saanud rolli järsk muutus. «Jumalukene, kas Alma siis sedasi räägib? Taolisi sõnu kasutab meil ju pigem Laine,» ahhetas Sallo, ent kiitis samas kohe noore naise kiiret õppimisvõimet ja koostöösoovi.

Mina aga jäin Sallo sõnadele mõtlema ja püüdsin end Alma vanusesse kujutleda. Ühtaegu on mul kahju nii Teedest kui ka Õnne-asukatest. Ega stsenaristi vahetus ole majahoidja palkamine. Ning kõik uue elukorraldusega ei kohanegi.

Loomulikult on igal kirjutajal on oma käekiri. Eelmised stsenaristid Astrid Reinla, Kati Murutar, Teet Kallas olid «Õnne» teerajajad ning said vaatajalt palju andeks kasvõi seetõttu, et lisaks käekirjale oli neil ka tuntav nimi.

Urmas Lennuki puhul oli olukord küll teine, ent mina hakkasin tänu temale uuesti laupäevi teistmoodi ootama. Nüüd on niisamuti. Teede puhul meeldis mulle kohe alguses mõte, et eakate sarja kirjutab neile vanuselt lapselapseks sobiv noor naine (muide, «Pilvede all» stsenarist on väidetavalt üle kolmekümnene). Niisiis on Teede vanus kahtlemata üks sarja pluss. Erksust, nüüdisaegseid käsitlusi, liikuvust ja «ka noortel on muresid lahendada»-tunnetus on tugevalt sisse tulnud just tänu temale.

Mis aga teeb ühest sarjast vaadatava meelelahutuse ja miks «Õnnele» siiski pidevalt sisutühjuse osas etteheiteid tehakse? Vaatajanumber ju on ilus: lõppevalgi nädalal loeti kokku 145 000 inimest.

Siinkohal tuleb mul tunnistada, et olen pisut ühe teise telesarja võtteplatsi-emotsioonidest kantud. Nimelt toimetasin «Pilvede all» sarja 150. episoodi puhul eetrisse jõudnud saadet, ning kogesin kolme pea 18-tunnise võttepäeva jooksul vahetult, kuidas viiendat aastat näidatav teledraama valmib.

Arutasime seal ka sarja fenomeni üle, nii mõnigi «Pilve»-näitleja arvas, et sarja teeb vaadatavaks eelkõige lugu. Ka «Õnne» tegelastel on oma lugu, lihtsakoeline ja rahulik, nagu elu ikka. Ent sedavõrd haarav, et näiteks Andres Dvinjaninov, kes «Pilvede all» kehastab kahepalgelist Gunnarit, ütles, et teda tuntakse tänaval siiani ära kui Laur Põderit, keda ta kehastas «Õnnes» aastaid tagasi.

Ja ikkagi on «Õnne» kõigil hambus. Las ta siis olla, sest kes oma peegelpildiga ikka pidevalt rahul on. Ja maitsed ongi erinevad.

Kindlasti leidub «Õnnes» aga võimsat naisenergiat ja potentsiaali. Draama alustaladeks on elukogenud naised, kellega mehed neile ette antud helistikus duetti laulavad. Jääb ikka nii, nagu Alma-Laine-Mare ütleb, või nagu noorem põlvkond ehk Evelin-Anu-Are on otsustanud. Ning mehed on peksukotid, käsutäitjad ja rahakotid või lihtsalt need, kes mõne hetke ilusaks teevad.

Oleks nüüd vaid stsenaristil ja režissööril oskust armsaks saanud näitlejad rollides rakkes hoida, et oleks mängulusti. See paistab telerivaatajale kodusohvale kohe kätte.

Arvustus

«Õnne 13»

Laupäeviti kell 20.30 ETVs,

kordus järgmisel laupäeval kell 10.45 (subtiitritega)

Varasemad osad on eetris argipäeviti kell 17.10.