Eesti dokumentaalfilmi lugu sai saatesarjaks

Riho Västrik tegi ära suure töö: võttis 6 x 25 minuti pikkuses saatesarjas «Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv» kokku ligi kolm aastakümmet eesti dokumentalistikast. Tehtu väärtust suurendab see, et meie dokumentaalfilmi ajalugu on siiani suuresti kirja panemata.

««Kaua tehtud kaunikese» kohta ei oska ise midagi arvata, sest vaev on mahlad välja pigistanud,» ütleb autor ise enne esmaspäevast teleesilinastust.

Tänuväärne sari algab lühikese ekskursiga sõjaeelsesse Eesti dokumentalistikasse ja keskendub siis esimeses saates 1960ndate algusajale, kui Tallinna Kinostuudiosse saabuvad üleliidulise kinematograafiainstituudi lõpetanud noored eestlased, leides eest sumbunud õhustiku ja sotsrealismi viljelevate ustavate parteisõdurite ringkaitse.