/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2015/10/19/4611881t1hf25f.jpg)
«Veripunane mäetipp», 2015, 119 minutit
Lavastaja ja stsenarist: Guillermo del Toro
Osatäitjad: Mia Wasikowska, Tom Hiddleston, Jessica Chastain, Charlie Hunnam, Doug Jones, Burn Gorman, Jim Beaver.
Kinodes alates 16. oktoobrist.
Armastus teeb meist koletised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Guillermo del Toro «Paani labürinti» mäletate? «Veripunane mäetipp» on täpselt kõike seda ja veel paremgi. Vahepeal tegi del Toro ekskursi ookeanisügavusse, lavastades jaapani koletisekultuurist inspireeritud «Vaikse ookeani võitluse» (originaalis «Pacific Rim», 2013). «Mäetipp» viib meid taas gootlikku õudustemaailma.
Del Toro peaks rohkem lavastama ja vähem kirjutama. Kõik žanri fännid peavad tunnistama, et näiteks «Kääbiku» triloogia, Tolkieni raamatu kinolinale koondamine, mille juures ta stsenaristina ametis oli, just eriti hästi ei õnnestunud. Ka «Veripunase mäetipu» stsenaariumi kirjutas ta ise ja lugu on selle filmi kõige lahjem külg. Aga see väike vajakajäämine tehakse tasa fantastilise pildi ja mõjuva kunstnikutööga.
«Mäetipp» võtab kätte laia pintsli ning joonistab vaataja ette mõjuva gootiliku maastiku, kasutades selleks peamiselt punast, musta ja valget värvi. Siin on absoluutselt kõik kunstiliselt liialdatud ja just tänu silmatorkavale irreaalsusele ma usun, et niisugune maailm võiks tõesti kuskil olemas olla. Kui paks värvilärakas on hangunud, võtab kunstnik skalpelli ja graveerib paakunud vere värvi pinda õudustäratavaid detaile. Üks konkreetne koridor filmis tuletab meeldi šveitsi kunstniku H. R. Gigeri biomehaanilist loomingut. Ma hakkasin kahtlustama, et see võib olla elus.
«Vaimud on päriselt olemas,» teatab peategelane Edith Cushing (Mia Wasikowska) meile kohe filmi alguses ja vaevalt viie minuti pärast me ka näeme esimest. Seega ei tegele film küsimusega, kas hauatagune elu on olemas, vaid miks ta on ning miks ta oma jõledad kombitsad meie ellu ajab.
Ootasin terve filmi, et paljastub mingi iidne kurjus, mille vastu inimesed igavesti võimetuks jäävad. Aga ei. Kogu selle õuduse taga on vaid kahe inimese loomuvastane kirg, mis neid kuritegudele tõukab.
«Armastus teeb meist koletised,» ütleb leedi Lucille Sharpe (Jessica Chastain), peategelase nadu. «Mäetipp» on üldse naisnäitlejate film, mehed tunduvad kangelannade võimsa mustvalge kontrasti kõrval verevaesed (ehkki verd voolab neist ohtralt) ja kahvatud tegelased.
Õudusfilmi kohta pole see eriti jube film, aga visuaalselt ületab kõik varasemad del Toro linateosed. Pildiilu hindajatel soovitan seda kindlasti vaatama minna.