Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612565t1h22ca.jpg)
Käisin kord sugulasega Moskvas Tretjakovi galeriis. Tahtsin talle Vene maalikunsti pärle näidata, aga tema vahtis ainult raame ega pööranud teostele mingit tähelepanu. Olin kergelt hämmelduses ja mõtlesin, et mu sugulane on harimatu. Selgus ka, et ta ongi elu jooksul vaid paaril näitusel käinud. Kuid harituse osas ma eksisin. Tema tähelepanu raamide ja füüsiliste struktuuride vastu andis aimu materiaalsest kultuurist, mis minul puudus täielikult. Mulle meenus see, kui vaatasin Nele Ambose kureeritud näitust «Tartmusi peidetud pool».
Ambos on valinud Tartmusi kogudest töid välja selle põhjal, kui huvitav on tundunud nende tagumine pool. Puhverdused, kangaribad, liblikakujulised tapid, rebendid, parandused, ülejäägid ja muu, mis seal leida on, on saanud loo jutustamise omapäraseks vahendiks. Kõik need materiaalsed aspektid funktsioneerivad mineviku- ja oleviku- ning ehk ka tulevikuvaheliste füüsiliste sidemetena.