Taguotsa lood

Kristjan Tedre teose «Õitsev Pariis» (1926–1928) tagaküljelt leiab kunstniku varasema töö, mis on pärit Vassili Šuhhajevi eraakadeemias õppimise ajast. Foto: Tõnu Tamm

Käisin kord sugulasega Moskvas Tretjakovi galeriis. Tahtsin talle Vene maalikunsti pärle näidata, aga tema vahtis ainult raame ega pööranud teostele mingit tähelepanu. Olin kergelt hämmelduses ja mõtlesin, et mu sugulane on harimatu. Selgus ka, et ta ongi elu jooksul vaid paaril näitusel käinud. Kuid harituse osas ma eksisin. Tema tähelepanu raamide ja füüsiliste struktuuride vastu andis aimu materiaalsest kultuurist, mis minul puudus täielikult. Mulle meenus see, kui vaatasin Nele Ambose kureeritud näitust «Tartmusi peidetud pool».

Ambos on valinud Tartmusi kogudest töid välja selle põhjal, kui huvitav on tundunud nende tagumine pool. Puhverdused, kangaribad, liblikakujulised tapid, rebendid, parandused, ülejäägid ja muu, mis seal leida on, on saanud loo jutustamise omapäraseks vahendiks. Kõik need materiaalsed aspektid funktsioneerivad mineviku- ja oleviku- ning ehk ka tulevikuvaheliste füüsiliste sidemetena.

Samuti võib siin kerkida päevakorrale küsimus autentsusest. Et teha kindlaks, kas teos on võltsitud, on kõige kindlam viis pöörata tähelepanu väikestele detailidele. Näiteks sellele, kuidas on kunstnik kujutanud sõrmeküüsi või... milline on tema pildi tagakülg ja selle pisikesed elemendid. Enamik võltsijaid suudab töö peamisi jooni järele teha, kuid just pisidetailid on need, mis nad ära annavad.