Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/20/4613633t1hc7ef.jpg)
- Venemaal inimestega rääkides on parem jätta jutt poliitikast.
- Jääb vene publikule meelde teistsuguse mängumaneeri ja isikupärase lähenemisega.
- Ees ootavad esinemised Irkutskis, Novokuznetskis, Ufas, Peterburis.
Kuidas võtab Eesti pianisti vastu Venemaa? Kas Steinway on alati parem kui klaverid Moskva ja Estonia? Klaverikunstnik Tanel Joamets räägib esinemistest Venemaal ja oma värskeimast kontserdikavast, milles kõlavad Edvard Griegi «Lüürilised palad».
- Olete kirjutanud, et annate keskmiselt 40 kontserti hooajal. Kui suure osa neist mängite Eestis ja kui palju mujal?
Eestis tuleb aastas kokku kümmekond esinemist. Ülejäänud on suuremas osas Venemaal, aga olen viimastel aastatel sattunud ka Valgevenesse, Soome, Itaaliasse, Austriasse ja Kasahstani. Septembris olid esimest korda sellised huvitavad maad nagu Gruusia, Aserbaidžaan ja Türgi ning kolm kontserti ka Venemaal. Novembris lähen taas Venemaale, seekord kolmeks nädalaks.
- Vene publiku ees olete käinud järjepidevalt viimased 15 aastat, kusjuures kontserdituurid kestavad mitu nädalat. Kuidas on meie idanaaber teid viimasel ajal vastu võtnud?
Venemaal on läinud endiselt hästi, kuigi rubla kurss on langenud ja teenistus ei ole enam nii hea. Nende suhtumine ei ole muutunud, üsna kerge on kokkuleppele jõuda.
Et kontserdiasutusel või muusikaõppeasutusel, kes esinemist korraldab, on küllaltki väike dotatsioon sellisele tegevusele, tähendab see, et honorari kokkusaamiseks peavad nad kohale meelitama palju inimesi. Ja see tähendab, et kui nad on juba esinejaga kokku leppinud, on ka rahvas saalis.
-Nõukogude okupatsiooni aegse Eesti muusikud tegid Venemaale mitmenädalasi kontserdireise. Praegu käivad ida pool vähesed ja ka siis andmas vaid üksikuid kontserte. Millest tuleb, et just teie veedate nädalate viisi idanaabri publiku ees?
Minu aktiivsem muusikuelu sai hoo sisse Aleksandr Skrjabini konkursist Moskvas 2000. aastal. Ma olen päris palju vene muusikat tahtnud oma kavades mängida juba konservatooriumis õppimisest peale. Ja mu maneer on hästi emotsionaalne, mis meeldib venelastele.
Teisest küljest mängin ma teistmoodi kui Moskva ja Peterburi kooli pianistid. Ma jään Vene publikule meelde teistsuguse mängumaneeri ja isikupärase lähenemisega.
Emotsionaalset temperatuuri on minu kontsertidel palju rohkem kui enamikul teistel. Iseasi, kas see just kõikidele alati meeldib. Ma arvan, et mul on oma publik, kes tuleb hea meelega alati tagasi.
-Kas Vene linnade kontserdisaalides on igal pool Steinway klaverid? Või hoopis vastupidi – Krasnõi Oktjabrid?
Oblastikeskustes ja rahvusvabariikide keskustes on enamalt jaolt Steinwayd või mõnes kohas muud väga heas korras kontsertklaverid. Väiksemates linnades on tihtipeale Estoniad või mõnes kohas nendega küllalt sarnased Moskvad.
-Küllap tahavad ka sealsed kontserdikorraldajad, et muusikaelamus oleks võimalikult hea, ja sestap on ehk igal pool hoolitsetud ka häälestamise eest?
Venemaa suurtes keskustes on korralikud häälestajad ja väiksemates linnades... Mul on endal häälestusvõti igaks juhuks kotis, sest teinekord tuleb natuke üle timmida.
Vahel pole ka Steinwayd parimas seisus, näiteks viimasel kontserdireisil Bakuus ja Mahhatškalas olid küll uued pillid, aga tuhmivõitu. Väiksemates linnades olid päris vanad pannid, aga nendel oli toredam mängida, sest need helisesid.
-Mis linnad teid novembri kolmel nädalal ees ootavad?
Suurematest linnadest Irkutsk, Barnaul, Novokuznetsk, Ufa, Peterburi, Tver. Nende vahel on väiksemad.
-Kui palju on tunda andnud poliitilised pinged?
Poliitilisi pingeid ei ole tundnud, vähemalt mis puudutab kontserdikorraldust. Kui satud inimestega pikemalt vestlema, on parem jätta jutt poliitika peale keeramata. Selge see, et nad elavad hoopis teises infoväljas ja seepärast tekivad kergesti vaidlusmomendid.
Olen ennast häälestanud, et ma ei räägi poliitikast. Ometi võib Venemaal tihtipeale tulla vestlusesse lause: «Varem olime ju nii suured sõbrad ja elasime vennalikult...» Siis käib mul tavaliselt plõks, ma hakkan vaidlema ja poliitikast rääkima.
-Kas nüüd saavad Venemaa muusikasõbrad kuulata sedasama kava, mida te mängite sellel neljapäeval Tartu ülikooli aulas ja pühapäeval Kadrioru lossis – Edvard Griegi tsüklit «Lüürilised palad»?
Mitte päris sama. Ma mängin neile mingi osa Griegi «Lüüriliste palade» vihikuid, sest neist on kuues kuni kümnes mul praegu käpas. Lisaks pool kava Skrjabinit ja mõnes kohas ka Rahmaninovi etüüd-pilte või Tubina 2. sonaati. Ma saan sõltuvalt meeleoludest ja paikadest kava natuke muuta.
-Mida on Grieg nendes vihikutes õigupoolest kirja pannud? Vahest annavad palade pealkirjad kontserdi kavalehel kuulajaile võtme?
Jah, igas palas tekib omaette meeleolu, omaette atmosfäär, ja pealkiri annab mängijale ja kuulajale vihje, kuhupoole peaks meeleoluga hoidma. Et ei ole lihtsalt ilus ja lüüriline pala, vaid on mingi eriline tundeliigutus, mida väljendada, näiteks «Hälli juures» või «Koju». Väga hea näide on üks pala «Tänu». Kuidas sa paned tänu muusikasse...
-Tänu kellele? Üleüldiselt kõigele? Tänu religioosses mõttes?
Võibolla. Pealkiri annab mitmeid võimalusi tõlgendada, aga siiski suunab teatud otsingutele.
Seitsmes kuni kümnes vihik on Griegi hiline looming, ta elas 64-aastaseks ja need on tal kirjutatud viiekümnendates eluaastates. Ta tunnetab selgelt, et elu teine pool on juba käsil. Neis on palju nostalgiat ja meenutusi, kümnes vihik on juba väga nostalgiline.
-Väga nostalgiline? Kas ka sünge – et tuleb hakata varsti otsi kokku tõmbama?
Ei, süngeks ta ei muutunud, kuigi eelviimane pala on pealkirjaga «Läinud». Viimane pala on «Mälestused», kus ta pöördub oma kõige esimese, noorena, kahekümnendates eluaastates kirjutatud lüürilise pala «Arietta» poole.
Kui tema biograafiat uurida, siis ega pärast «Lüüriliste palade» kümnendat vihikut suuremaid teoseid tulnud ka eriti. Nii et meeleolu on tagasivaatav, aga selle juures on ta helge, ta ei läinud kunagi süngeks. Viimase vihikuga paneb ta täiesti selgelt punkti.
Tulevased esinemised
Pianist ja muusikapedagoog Tanel Joamets (47) annab kontserdi Tartu ülikooli aulas 22. oktoobril kell 19 ja Kadrioru lossis 25. oktoobril kell 17.
Kavas on Edvard Griegi tsükli «Lüürilised palad» 7., 8., 9. ja 10. vihik.
Novembris tuleb turnee Edvard Griegi ja Aleksandr Skrjabini kavaga Venemaa suurlinnades Irkutskis, Barnaulis, Novokuznetskis, Ufas, Peterburis ja Tveris ning kaheksas väiksemas linnas.