Uue satiiri sünnilugu: «Monty Pythoni» allikatel

John Cleese «Igatahes …» Foto: Raamat

Ostsin 2008. aastal mingis masendushoos Sigmund Freudi raamatu «Nali ja selle seos teadvustamatusega.» See tekst vaid suurendas mu masendust. Sain teada, et nali on nagu uni, selle alus on tihendamine, nihutamine ja kaudne kujutamine. Ja et nalja peale naerdakse ja et igaüks naerab eri naljade peale. Kõike seda teadsin ise oma abitutest katsetest nalja teha Tartus Ülikooli ajal ansamblis Kuup ja Kera ja seejärel laulva revolutsiooni paiku kooperatiivis Aara – õnneks mitte lauldes. Mis mind tollal hämmastas, oli see, et iga päev naerdi eri asjade peale ja et mõnel päeval ei naerdud üldse, siis aga naerdi iga asja peale.

Nüüd lugesin hoobilt läbi «Monty Pythoni» autori ja näitleja John Cleese’i autobiograafia «Igatahes …» , milles ta lahedalt kirjutab oma lapsepõlvest, koolipõlvest, Cambridge’i õpingutest (nali: õigusteaduskonnas) ja sellest, kuidas ta sattus kokku Oxfordi kambaga ning selgus äkki, et nad saavad teenida oma tudenginaljadega palju rohkem raha ja olla palju õnnelikumad, kui jäävadki nalja tegema.

Kuuesest pundist sai lõpuks «Monty Python’s Flying Circus» BBCs, mis oli nakatav ja tõvestas kogu satiiriäri, nagu tegid muusikaäriga biitlid.