Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/03/4023811t1h2704.jpg)
/nginx/o/2015/10/22/4622119t1h96ef.jpg)
Ostsin 2008. aastal mingis masendushoos Sigmund Freudi raamatu «Nali ja selle seos teadvustamatusega.» See tekst vaid suurendas mu masendust. Sain teada, et nali on nagu uni, selle alus on tihendamine, nihutamine ja kaudne kujutamine. Ja et nalja peale naerdakse ja et igaüks naerab eri naljade peale. Kõike seda teadsin ise oma abitutest katsetest nalja teha Tartus Ülikooli ajal ansamblis Kuup ja Kera ja seejärel laulva revolutsiooni paiku kooperatiivis Aara – õnneks mitte lauldes. Mis mind tollal hämmastas, oli see, et iga päev naerdi eri asjade peale ja et mõnel päeval ei naerdud üldse, siis aga naerdi iga asja peale.
Nüüd lugesin hoobilt läbi «Monty Pythoni» autori ja näitleja John Cleese’i autobiograafia «Igatahes …» , milles ta lahedalt kirjutab oma lapsepõlvest, koolipõlvest, Cambridge’i õpingutest (nali: õigusteaduskonnas) ja sellest, kuidas ta sattus kokku Oxfordi kambaga ning selgus äkki, et nad saavad teenida oma tudenginaljadega palju rohkem raha ja olla palju õnnelikumad, kui jäävadki nalja tegema.