Nokturn üksikutele hingedele

Kurt Vile- b’lieve i’m goin down

FOTO: Kuvatõmmis

Kurt Vile

b’lieve i’m goin down

Matador

Hinne: 5

Tellijale

«b’lieve i’m goin down» (kirjutatuna just nii) on Kurt Vile’i kuues sooloalbum ja moodustab loomingulise triloogia eelneva kahe («Smoke Ring For My Halo» ja «Wakin On A Pretty Daze») kauamängivaga. Sisuliselt on praeguse triloogia puhul tegemist Vile’i iseseisvumisega War On Drugsist, mille liige ta kunagi oli ja millega paralleele tema esimeselt kolmelt albumilt ikka otsiti. Ühtlasi on see uus kolmik ka kommertslikult edukam ja laiemale publikule arusaadavam muusika. Sellest ei tasu järeldada, et Vile on talendi kommertsi tehes «müünud». Pigem on ta hakanud üha paremat muusikat kirjutama, ja olles ülimalt omapärase ja eristuva stiiliga, on Vile loonud endale niši, mida varem lihtsalt olemas polnud ja millel nüüdseks on aina laienev kuulajaskond.

Uue albumi esimese poole kõla määrab suures osas ära Vile’i esimene instrument – bandžo, mis annab tema indi-folkrokilikule taustale erilise kantri ja bluegrass’i hõngu. Albumi teises pooles tuleb uue instrumendina mängu klaver ja kaob kantri, mis omakorda annab osale lugudele hoopis souliliku kõla. Tempo surutakse üha enam alla ja arranžeeringud on sellised, et kõlavat muusikat sobiks kuulata öösel üksi ja mõtiskledes. Lisades sellesse segusse veel omapärase laulmismaneeri ja huumori, joonistub välja Vile, kes kõlab teisiti kui teised (nominaalselt) sama muusikastiili viljelevad esinejad. Kõlab ka erinevalt varasemast Vile’ist, ja seda eriti albumi teises pooles.

Tagasi üles