Soolalaos töötab Saksa peksumasin

//////////fur//// «no pain no game»

Eesti Arhitektuurimuuseum, Rotermanni soolaladu

Lahtiolekuajad

K–R 11.00–18.00

L–P 10.00–18.00

E–T Suletud

Kölni kunstnikeduo Volker Morawe ja Tilman Reiffi, tuntud ka kui //////////fur////, rändnäitus «no pain no game» jõudis Eestisse. See on üsna füüsiline näitus, kõiki kümmet objekti saab külastaja kasutada, rakendades oma keha, häält või mõistust. Morawe ja Reiff uurivad inimese ja masina, aju ja tarkvara vahelist ühendust.

Näituse kõige kurikuulsam eksponaat on vaieldamatult mängumasin PainStation, mille prototüüp valmis juba 2001. aastal. Sisuliselt on tegemist 1970. aastate videomänguga Pong ehk teatavat tüüpi virtuaaltennisega. Morawe ja Reiff lahkavad siin videomängude ühte põhilist probleemi: mängija motivatsiooni säilitamiseks peab olema sisse ehitatud tasu/karistuse süsteem. PainStation viib mängukogemuse füüsilisele tasandile: eksimuse eest karistatakse valuga.

Mängimiseks peab vasakut kätt hoidma kontaktplaadil ja paremaga kontrollerit käsitsema. Pallikaotuse puhul karistatakse mängijat käe kuumutamise, elektrilöögi või kummipiitsa hoopidega käeseljale. Kui kaks esimest on üsna süütud, siis piitsutamine läheb järjest valusamaks, kuna löögid tabavad sama nahapiirkonda. Mängija, kes käe kontaktplaadilt eemaldab, on automaatselt kaotaja.

Proovisin PainStationit Volker Morawe vastu mängides. Vaevalt viieminutine sessioon vallandas organismis võimsa adrenaliini- ja endorfiinivoo, seega on tegemist täiusliku valu/mõnu masinaga. Mitte ilma põhjuseta pole see populaarne ööklubides ja sado-maso klubides.

PainStationi areenile ilmumine ei jäänud kahe silma vahele megakorporatsioonile Sony. «Nad saatsid meile kaunis karmis toonis juristi kirja, mille mõte oli umbes selline, et lõpetage ära või muidu…» rääkis Morawe. Kuna just sel ajal oli Sony välja tulnud reklaamikampaaniaga, mille tunnuslause oli «Go Create» (mine ja loo – toim), vastasid kunstnikud, et nemad tegelevad just nimelt loominguga ja Sonyl ei sobiks seda avalikult pärssima hakata.

Korporatsiooni turundusosakond sai aru, et kui muidu teaks PainStationist vaid mõni tuhat kunstihuvilist, siis meediasse jõudes teeks see lugu Sony reputatsioonile mõõtmatult suuremat kahju ning loobusid survest.

Mängukogemuse muutmisega, ehkki mitte nii radikaalsel moel kui PainStation, tegeleb ka Furminator – First Person Pinball. Pead masinasse pistes kartsin, et muutun ise mängukuuliks, aga ei, tegemist on lihtsalt perspektiivi muutmisega, mis teeb mängu helilise ja taktiilse tagasisidestusega märgatavalt intensiivsemaks.

Objektid Amazing ning His Masters Voice eeldavad interakteerumist inimhääle abil. Ei kasutata mitte kõnetuvastust, nagu näiteks rakendustarkvara Apple Siri ja Google Now’ puhul, vaid kasutaja peab häälekõrgust moduleerides masina soovitud liigutusi tegema panema.

Neist huvitavam on kahe kasutaja jaoks mõeldud labürindimäng Amazing, mis nõuab koostööd, et kuulike läbi labürindi juhtida. Just selline peab olema üks hea mäng: kerge õppida, aga raske meistriks saada. Morawe sõnul on selles eelis ooperilauljatel, kellel hääle moduleerimine hästi käpas.

FURi ühiskonna- ja meediakriitilised objektid nagu maailma kõige väiksem sotsiaalvõrgustik FaceBox, kõnemasin Furer ja börsisimulaator Golden Calf ei ole tehniliselt nii huvitavad kui eelkirjeldatud teosed, kuid nõuavad autorite sarkasmi tabamiseks suuremat süvenemist.

Kõik näituse objektid on materjali viidud Saksa insenerikunsti täpsuse ja elegantsusega ning töötavad laitmatult. See on meeldiv, tihtipeale olen meediakunstinäitustel näinud küll huvitavaid ideid, kuid teostus on oskuste puudumise tõttu alla igasugust arvestust. Volker Morawe on väljaõppinud kosmoseelektroonik, Tilman Reiff tegeleb peamiselt aga kasutajaliideste disainimisega. Tulemus on näitusel silmaga näha.

Selle näituse eksponaatide puhul on käega puudutamine äärmiselt soovitatav. Võtke lapsed kaasa ja minge vaatama. Goethe instituudi toel valminud «no pain no game» jääb avatuks 22. novembrini.

Videot sellest, kuidas reporter PainStationilt peksa saab, saab vaadata kultuur.postimees.ee.